Üks asi,

mida need Inno poolt avaldatud Ingridi kirjad minuga tegid - panid mõtlema, abielust üldse ja ka oma abielust. (Ma ei hakka siinkohal viitama, sest kõik, kes vähegi blogisid loevad, teavad niigi, kellest jutt).
Mõtlesin selle peale, et ma ei ole üldsegi ideaalne abikaasa olnud, aga ... Pa.`l on järelikult hea kannatus olnud mind taluda.
Ka mina olen seni olnud liiga kindel meie suhte osas ja see on omakorda põhjustanud minu mõnikord üleoleva käitumise oma abikaasaga.

Näide eilsest: pahandasin Pa`ga, et ta ei söö juustu. Ise ostab suure tüki, aga siis laseb külmkapis hallitama minna. Pa. küsis, miks ma karjun tema peale. Mina oma arust küll ei karjunud. Pa. siis selgitas, et ma räägin temaga tihti justkui jõupositsioonilt. Ja kui järele mõelda, siis tegelikult see ongi nii. Samamoodi räägin ma tõenäoliselt ka Mar.`i ja teiste oma poistega.
Aga kuidas seda vältida? Ise arvasin, et peaks endale ette kujutama, et ma räägin justkui taadi või memmega - nemad on mulle tõelised autoriteedid. Seal ma ei kasuta ju kindlasti jõupositsiooni.
Küsisin Pa.`lt, kuidas siis oleksin pidanud antud olukorras - juustuloos - käituma? Ta selgitas, et õigem oleks olnud juustu häid omadusi kiita ja niimoodi kavalusega ta sööma meelitama, nii et ta ISE oleks tahtnud seda teha, mitte minu käsu peale.
Ohh! Ma ei ole nii võimekas :))
Tundub, et Pa.`le on mõned õpetajate nipid selle paari aastaga juba külge jäänud :))