käisime abikaasaga maal kodukandis matkamas. Pärast anti teed-suppi ja igaüks sai loosiga meene (mina sain särgi).
Ja eile läksime töökaaslasega koos esimest korda siin Tartus sulgpallitrenni. Meeldis väga, ilmselt hakkamegi seal käima. 45EEK iga korra eest.
Natuke liigutama ju peab, et talverasvad liigselt ei ladestuks!
Ilm on juba kahtlaselt talviseks läinud, iga päev sajab lund ja on kerged külmakraadid. Tore! Nii saab viimaks suusatadagi.
Eelmisel nädalavahetusel jõudsingi kõikide õunapuude alt lehed ära riisuda, nii nagu esialgselt plaanisin. Et röövikuid ja õunahaigusi järgmisel aastal vähem oleks.
Noh, nüüd neile, kes niikaua viitsisid lugeda, ka uudiseid!
Minu abikaasal on tütar, 21-aastane.
Sel ajal, kui meie oma pojad olid saanud üks 3-aastaseks ja teine saamas 2-aastaseks ja mina kodus lapsi kantseldasin, leidis tema aega ja tahtmist ...... ah, ma parem ei jätka!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
loodetavalt on see olukord siiski parem, kui minul, kes ma oma isa kunagi näinud ei ole.
kuigi mina olin oma isale esimene laps. aga mis teha. tuleb faktidega leppida.
soovin meelekindlust. kuigi see ei olnud temast soliidne. abielu on siiski püha, ja oli seda enam 21 a + 9 kuud tagasi.
Minu poiste seisukohast ta talitas õigesti, et mulle midagi ei öelnud, sest tundes ennast, see abielu edasi ei oleks kestnud ...
Võibolla see oligi peamine põhjus, miks me pool aastat peale tema tütre sündi Tallinnast teise Eesti otsa kolisime? Ma usun, ta teadis või vähemalt aimas, kuigi praegu eitab seda.
Ja mis edasi saab, seda ma veel ei tea ... loodan psühholoogilt abi saada.
Aga praegu ... ma ei maga ega söö-ööö, see-eest tahan teha palju töö-öööd :)) Sest pingeline töö aitab muid mõtteid eemal hoida.
See aeg on tihti peres keeruline... Tagantjärele mõeldes: kas oled kindel, et tahtnuksidki seda teada? Kui Sa praegu Teie abielule tagantjärgi vaatad, pole ju olnud halb elu?
Küllap oli see mehelegi väga karm aeg selles mõttes, et ta tundis end küll süüdi, aga ei tahtnud kaotada Sind ja oma poegi, tal oli hirm, et see asi tuleb avalikuks ja Sa saad haiget, jätad ta maha... - tema on oma karistuse ilmselt oma süümepiinade ja hirmude näol juba kätte saanud...
See ei vähenda küll Sinu valu ja hingepiinu praegu, aga praegusel hetkel on Sul sellele ammusele teadaolevale faktile kõrvale panna Su oma abielu (vähemalt veerand sajandit, vist veelgi rohkem) ja see on asi, mis kaalub paljugi üles.
Kindlasti on solvumist, reedetutunnet, viha... aga aeg parandab ka need haavad ja kui emotsioonid on lahtunud, saad teha mehele ettepaneku tütar külla kutsuda ja temaga lähemalt tuttavaks saada.
Naiselik tarkus tulevikule mõeldes.
Või olen ma liiga utopistlik?
Valgeseelik ja Leelo! Tänan Teid väga toetavate sõnade eest! Neli päeva ma vihkasin täiega oma abikaasat ja arvasin, et ei suuda talle andestada. Aga tänaseks on kõik jälle hästi ja elu läheb vanamoodi edasi. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Tubli oled, et ennast tühjaks räägid ja abi otsid !
Ära pikka viha pea, ei ole mõtet (Su enda tervise huvides eelkõige), mees on Sul tegelikult tubli ju, et perekonda suutis hoida, usun, et Sa ise sisimas arvad ka nii. Vihane olla on Su õigus ja tema peale peadki viha välja valama, ühe korra ja lõplikult, et midagi kriipima ei jääks ja saaksite eluga rahulikult edasi minna.
Armastame Sind väga (ütlen ka õe eest!), oled meie kallis tädi !
Pirr
P.S.Loodame, et edaspidi tulevad tiba paremad uudised meile, kes me *viitsime* Su blogi lugeda !
kli-kli (hästi kõva) minu poolt ka.. oi, ma ei jõua ära oodata, kui saaks päriselt Sind kallistada..
Tubli, Anu! Mul on Sinu pärast hea meel!
Olekski ju tobe hakata lahutama või eluaegset vimma pidama iidsete minevikueksimuste pärast...
Tore, kui teil on kõik kenasti ja elu läheb edasi.
Hääde mõtetega toetamas. :)
Olen kah Pirruga nõus, ja kallid meie kõigi poolt kah siit Lillest...
Eksimine on ju inimlik, mitte kül õigustatud.
Postita kommentaar