Peaks oma lapsest vist eeskuju võtma...

sebis endale töö juurest vabad päevad ja läks sõpradega Viljandi folgile. Lahe, kadestan!
Täna, folgi esimesel päeval, oli isegi soe päikseline ilm, ja vihma ei sadanud. Aga homsest lubati jälle sadu.
Loodetavasti mitte lakkamatut.
Olen suveajal enamasti rattaga tööl käinud ja vaatamata küllaltki vihmasele suvele suurema vihma kätte jäänud ainult paar korda, s.h. eile töölt tulles. Aga soe vihm oli!
Täna õhtul olin siin Tartus siis arvuti ainuperemees ja kasutasin aega tulemuslikult - sain valmis neljanda Horisondi kodutöö. Ja saatsin lahenduse kohe ära, et välistada igasuguseid ootamatusi.
Aga fotokast piltide arvutisse laadimisega ei saanud ikka hakkama. Äpu olen!

Seda pole mulle keegi õpetanud

Lugesin viimase Arteri persooni-loost:
"Kõik küla lapsed on algusest peale saanud sellise kasvatuse, et sadamas ei visata kivi vette ja sadamas ei visata lutsu. Sest üks kivi vees ei tee veel midagi, aga kui neid on palju, siis on halb."
Vot!

Väikesed valged pilved

sinises taevas on minu sõbrad :)) Eriti kui on vaja päev otsa põõsas istuda ja sõstraid korjata. Täna sain ka punaste ja valgetega ühele poole, ja ainult ühe aurutuskorra. Lausa häbematult vähe marju sel aastal!
Teen, nagu viimastel aastatel tavaks saanud, mahla kohe magusa. Siis on mõnusam morsi sisse panna.
Käisime lõunatamas Aivo pool - piknikukorviga. Ja tema tiigis ujumas. Vesi oli üllatavalt külm - ainult pealmine kiht soe.
Õhtul saagisime osad põõsad maha, s.h. ka valgesõstrapõõsa. See oli juba arvata võib et ligi 30 aasta vana. Tulime siia 18 aastat tagasi, enne seda oli see maja 8 aastat tühi olnud, ja põõsas oli siis juba olemas ning uhkesti marju täis.
Ise loodame, et samasse kasvab uus põõsas, aga vastavat kogemust meil veel ei ole. Eks siis varsti on näha!

Aiamarju

on meie aias sel aastal vähevõitu. Mustsõstrad korjasin ära paari tunniga ja sain vaid 1,5 liitrit moosi.
Tegin moosi sel aastal Harri N nõuande järgi - marjad saumikseriga puruks, lisada 1:1 suhkrut ja korraks keeta. Tuli välja mõnus marmelaad.
Maasikad, tikrid, vaarikad - neid jätkub(s) vaid söömiseks.
Punaseid sõstraid on ka vähem kui muidu, sest eelmisel aastal lõikasime põõsaid tagasi.
Aga õunu tuleb see-eest palju!

Praegu sain südamerahu tagasi.

Täiesti uskumatu, kuidas väikene asi saab mind niivõrd endast välja viia - nimelt hirm selle suve piltide kaotuse ees. Pärast nende laadimist fotokast arvutisse (seejärel pildid fotoaparaadis kustutati) hakkas arvuti kõvaketas jukerdama ja neid pilte ei saanud enam avada ega ka mälupulgale salvestada. Lõpuks tuli eile õhtul ette sinisel ekraanil suurte tähtedega kiri, mis soovitas kõvaketta välja vahetada.
Muretsesin ja mõtlesin, mida oleks teistmoodi pidanud tegema, süda valutas lausa füüsiliselt ja.... kell 3 öösel veel igatahes ei maganud. Siis alles otsustasin asjaga leppida ja suutsin asju eemalt vaadata.
Tegelikult on olemas ju palju-palju suuremaid muresid. Õnneks ma kõiki neid läbi mõtlema ei hakanud ja jäin lõpuks magama :)) ... et kell 7 tõusta.
Täna vedasime arvuti Tartusse ja ostsime talle uue kõvaketta, kuid seda kasutada veel ei saanud, sest kellelgi lastest ei olnud aega meid aidata.
Pr. jõudis õhtul niipalju aidata, et sellelt vanalt kettalt sai enamus vajalikke pilte ikka kätte - tema mälupulgale, ja sealt Tartu korteri arvutisse.
Seega olengi päästetud ja saan rahulikult magada.
Head und mulle!

Ei tohi oma autost halvasti mõelda

Sest täpselt päev pärast eelmist sissekannet keeldus juhipoolne aknapühkija oma ülesandeid täitmast. Ja nii pidin selle nädala vihmastel ilmadel rattaga tööl käima, kuigi auto oli maja ees võtta.
Eile oli selle nädala seni ainuke vihmavaba päev ja sain autot kasutada. Käisin peale tööd Lallat vaatamas. Ta oli päris hästi kosumas peale 10 päeva tagust kukkumist. Haigele jalale tal toetada ei lubata, kuid probleem on selles, et ta ei tunne, kumb jalg on haige. Ütleb, et valu ei ole. Kõndis ratastooli ja Tiiu abiga.

Täiesti ootamatult

sattusin kahel päeval järjest orienteeruma - Eesti XII maaspordimängudel Valgas 6. ja 7. juulil. Õnneks olid mõlemal päeval lühirajad (2,2 ja 2,3 km). Ma ei ole sel suvel peale esimese päevaku läbikõndimist (koos Re.-ga) rohkem metsa saanudki. Igasugustel põhjustel, aga peamiselt seetõttu, et üksi ei tahtnud minna. Pr. tegi maikuus oma magistritööd ja seetõttu ei käinud isegi päevakutel, ajapuudusel.
Võibolla kui endale parema auto saan, siis julgen üksi metsa sõita, oma praegusega mitte. Selline jänes olen.
Seetõttu on minu treenitusaste sel suvel üsna tagasihoidlik ja tavalise kaalukaotuse asemel olen suve jooksul vähemalt paar kilo juurde võtnud.
Esmaspäevast lähen jälle tööle, siis ei ole vähemalt päeval aega nii palju süüa!

07.07.07 - tegime ta enda jaoks eriliseks niiviisi, et ärkasime ka kell 07.07.
Vaesed pulmalised - vähemalt Valgamaal sadas sel päeval peaaegu lakkamatult (v.a. vist ainult see pooltund, kui ma rajal oma võistkonna kolmandas vahetuses punkte otsisin ja päike lagipähe kõrvetas!)

Täna segas vihm juba veidi vähem elu, tunnikese jõudsime Pr.- Re.ga mustikalgi käia, raudtee ääres metsas.

puulõhkumismasin

Puhkus Virvekülas

osutus ootamatult töiseks. Neljapäev ja reede olid seal jahedad - päeval vaid 15-16 kraadi. Taevas oli pilves ja sadas ka veidi, nii saigi mõnusalt metsa koristada ning lõket teha.
Laupäevaks - pühapäevaks jäi kergem töö - puude lõhkumine. Kergem seetõttu, et taadi oli ostnud puudelõhkumise masina ning sellega on imelihtne lõhkuda. Julgen soovitada kõigile nõrkadele naisterahvastele (nagu ma ennastki pean), kes puudelõhkumisega muidu hakkama ei saa.
Parim on seda tööd teha kolme-neljakesi, nii et kaks toimetavad masina juures ja kaks (või üks) veavad puud kohe riita. Mõne tunniga laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul said kõik sobiva pikkusega pakud ära lõhutud. Mis siis veel .....
ülevalminud imemagusad metsmaasikad, palju poemaasikaid (memme, Piret ja Triinu - kõik ostsid), mootorrattaga kohale sõitnud kiviktaimla taimed, grillimine, saun, pühapäevapäikeses liivarannavees jalutamine .... ohhh, mõnus-mõnus!
Pühapäeva õhtul memme-taadiga ekskursioon Pärispea poolsaarel ning Purekkari neeme otsimine. Jõudsime pildistamiskaugusele, kuid sinna kõndima enam ei jõudnud, sest aeg sai otsa - pidin kella 18-ks jõudma Viinistusse.
Seal oli Jan Uuspõld oma ürgmehe-monoloogiga.
Tekst oli tihe ja huvitav ning mõtlemapanev. Kohati väga naljakas. Ühesõnaga - geniaalne, nagu ettekandja ja autor (minu lemmik) isegi. Vaataksin seda heameelega uuesti - võibolla ei saanud kohe kõigele pihta - pika taibuga nagu ma olen :))
Viinistust Tartusse sõit oli aga peaaegu sama lõbus - naersime sealgi vahepeal nii, et kõhud kõveras. Oma töökaaslastega tööalaseid nalju, mida siinkohal ei avaldaks.