23.dets. "Valgamaalasest" tsitaat

Marite Uibo artiklist "Vabakutseline avastaja kulgeb olemise olematuses":

Katrin on õppinud end jälgima, kuidas temas elu toimub ja kuidas teda mõjutab. Ta märkab neid hetki, mil tema ees on justkui valik - kas olla õnnelik või õnnetu. Kui midagi ei toimunud nagu kokku lepitud või kui lendu on lastud haigettegevad mõtted, ei tohi sellesse takerduda.
Toimunut tuleb võtta kui sündmust, mida muuta ei saa.
"Vastasel juhul pean kibedaid vilju ise sööma. Olen siis oma mõtete ohver. Milleks? Miks peaksime pikalt mõtlema praakmõtteid? Pigem teha elu lihtsamaks ja soojemaks. Nii tekivad uued võimalused. Ühtlasi on see armastus iseenda vastu," kõneleb Katrin.
Üks heateo võimalus endale on kujutada mõtteid lendavate objektide, näiteks pilvedena. Nende kulgemist ei saa takistada, nad mööduvad, hajuvad niikuinii.

Õnnelikult läbi...

need viimased kolm tööpäeva sel aastal! :)) Mis olid kõige raskemad sel aastal. :((
Töötasime kontoris Eg.`ga kahekesi (kolmas - juhataja - on puhkusel), aga klientide arv ületas igal päeval 100 piiri (tavaliselt võetakse järjekorraautomaadi numbreid 60-70 päevas).
Võib siis arvata, kui läbi me olime.
Paljud inimesed otsustasid veel viimastel päevadel oma EVP-dega midagi ette võtta, eks selles oli ka asi. Ja otsustamist ei tehtud neile kergeks, sest EVP kurss kõikus nagu tallesaba üles-alla. Vahemikus 15 senti siia-sinna.

Jõulud sellel aastal ...

olid meie pere jaoks rahvarohked - mis oli supertore!
Memme-taadi tulid juba reedel Tartusse ning ootasid ära minu tööpäeva lõpu. Olin planeeritud neile autojuhiks teel Sangastesse, sest taadi ei taha pimedas sõita. Ei taha minagi ja eks see üks paras julgustükk oli, sest automaatkäigukastiga taadi autoga olin varem sõitnud ainult ühel päeval möödunud suvel Virveküla vahel, kui Virvet bussi peale viisin.
Nüüd siis enne maja eest lahkumist pani taadi käigukangi õigesse asendisse ja .... läks lahti! Igatahes kohale jõudsime - seejuures vahepeal pidas politsei meid kinni ja pidin puhuma, esimest korda elus.
Laupäeval saabusid Mik., Dag. ja E. koos Mar.`i ja Kidiga. (Kiisu jääb nüüd nädalaks maale.)
Pühapäeval tulid veel juurde Tr., Pir., Kristina ja Karina (kaksikud esimest korda).
Nii suurt pere - 12 inimest - ei mäletagi meil Sangastes ööbimas.
Pa. märkas suurt naiste ülekaalu - tavaliselt on meie majas vastupidi.
Dag. oli ettevõtja kuuse hankimisel, sest Pa.`l ei olnud aega - ta elektrifitseeris ja koristas sauna. Saun sai hästi mõnus. Nii kahju, et Pir. pere ja Tr. tõbised olid ning saunamõnudest seekord ilma jäid.
Siis veel kapsad ja seapraad ja jõuluhani ja pohlamoos ja verivorstid jne. - nagu alati jõululaual. Ja punane lina. Kingitused - suurtele igaühele midagi, põhirõhk seekord väikestele tüdrukutele.

Esmaspäeval sõitis Mik.i pere edasi Pärnu poole Dag. vanematele külla, aga meid külastas Kadri Keenist oma tütre Gajane ning vennatütre Kärdiga. Lastel oli jälle lõbu laialt.
Õhtul käisid korraks läbi I.&R. - mõnusalt rõõmsate nägudega.
Ja täna siis - jõulu teisel pühal - lahkusid viimasedki külalised, juba kella 12 ajal, et valges linna jõuda. Tr. tervis oli küll päris halb, aga usun, et nad ikka ilusasti kohale jõudsid. Plaan oli neil koos Pir. autoga sõita ja nii teineteisele toeks olla. Täna oli kehv ilm sõiduks - pilves ja midagi sadas kogu aeg. Hämaraks läks vist juba kella 14 ajal.

Tulin õhtul bussiga Tartusse ja tõin meile väikese kunstkuusekese elektriküünaldega, et ka siin pühademeeleolu säilitada.
Tee pealt bussijaamast tulles jäi silma aga üks väike päris kuuseke, mis lebas Kalevi ja Lille tänava nurgapealse maja ees kõnniteel, nii et ... oleks saanud lihtsa vaevaga endale siia ka päris kuusekese, kui oleks väga tahtnud.
Aga mul ei ole siin kuusejalga ega ehteid - ja ka kunstkuuseke on väga ilus oma tuledesäras.

Ilus päikseline pühapäev

Täna oli siin Sangastes väga-väga ilus päikseline ja sinise taevaga --- sügiselõpu ilm. Tegeliku talve alguseni on veel paar päeva, nii et kõik on ju normis! Lund ei peagi sügisel sadama, see ikka talve värk.
Pa. tuli praegu sulgpalli trennist ja läks minu autole presenti peale sikutama, et hommikul oleks parem startida. Lähen homme hommikul siit Tartusse otse tööle, sest võin veidi hiljem minna - ja üle kõige ei meeldi mulle pimedas sõita. Hommikul on ju kell 8 juba valge.
Pimedas sõites on mul selline tunne, et sõidan vastu seina, ise vaikselt lootes, et seda seina seal ikka ei ole. Aga päris täpselt ma seda ei tea ja seepärast on sees selline kõhedus ja ebakindlus. Päris tihti on sel sügisel õhtuti lisaks pimedusele ka udu olnud.

Pangakaart

.... jäi jälle - juba teist korda! - tööjaki taskusse. Mis tähendab suurt jama, sest ta jääb sinna juba teist korda just siis, kui mul järgmisel hommikul suurt sularaha vaja on.
Homme on mul hoopiski vaba päev ning see algab hommikul hambaarsti juurde minekuga. Ja seal tahetakse ju minu käest raha! (Eelmisel korral oli hommikul vaja juuksurisse minna).
Seega pean homme varakult ikkagi kõigepealt tööle ruttama, et 9-ks kesklinna tagasi hambaarstile jõuda.
Täna ei saanud seega koju tulles toidupoest läbi minna ning tegin suppi külmkapis leiduvast. Päris hea tuli! Ja jäi homsekski.
Mina ise tuleksin vist nädal aega - või vähemalt paar päeva - toime kodusoleva söögikraamiga, kuid Mar. on ilmselt valivam ja hakkaks virisema.

Ehmatus

Ohhh, just praegu ehmatasin nii kohutavalt - loen üksi kodus just süvenenult ühte blogi - ja kass ilmub äkitselt minu kõrvale, õigemini kõditab mu kõrva. Ei ole veel teisega ära harjunud - alles eileõhtust peale olen kassiomanik. P&R põrutasid Kanaaridele ja tõid oma Kidi mulle hoiule.
Täna juba teine shokk - esimene oli hommikul, kui tööle sõites jäin peaaegu auto alla koos oma rattaga. Hea, et autol olid pidurid korras ja tee ei olnud libe.
Praegugi tõusevad juuksed püsti, kui sellele mõtlen.

Parem mõtlen hoopis meeldivamale - nägin sel laupäeval jälle oma lemmikut - MERD!
Käisime Jõhvis H. sünnipäeval ning Toila lähedal tema suvilas. Merd katsuda küll ei saanud, sest olime kõrgel pankrannikul, kuid mõnus oli ikka - isegi päike tuli välja, kui seal sõitsime.

Toila rand on hoopis isemoodi - seal ei ole liiva, vaid lapikud siledad kivid. Inimesed on neist ehitanud päevitamiskohad nii, et mere pool on väike müüriosa tuule kaitseks.
(25 - aastataguste mäletamiste järgi Jõhvi üliõpilasmalevapäevilt)
Otsisime tookord aukudega kive - kaelapaela otsas kandmiseks, ja mõned on mul kusagil veel alleski.
Ja Toila-Oru park oli tol ajal väga kaunis.

Seekord oli meil kiire ning need kohad jäid üle vaatamata, kuid .... kindlasti on see tulevikus plaanis!

Blondiinid ja Aafrika

Kaks blondiini arutavad, et kui kaugel võiks olla Aafrika.
"Eriti kaugel ei saa olla, sest üks neeger käib meil rattaga tööle"

(reedel kuuldud anekdoot)

Tartu eelised

... tuleb ju ära kasutada, kui siin vahepeal elada. S.t. arste tülitada kohe kui tundub, et oleks võibolla vaja.
Nädal tagasi sattusin niimoodi peaaegu kogemata operatsioonile ja isegi üldnarkoosi alla. Viimast ei olnud ma veel kunagi kogenud. Nii vahva - operatsioonilaual arst just küsis, kas ma tunnen rohu mõjumist, ja ma vastasin, et ei tunne midagi - ja järgmine hetk minu jaoks koitis alles siis, kui mind sokutati juba voodisse magama (oli hiline õhtu).
Üldnarkoosist väljatulek oli samuti omapärane - lamad rahulikult, aga iga natukese aja järel võpatad.
Hommikul vaatas uus valvearst mind küll veidi imelikult, kui teatasin, et tahan koju minna ja pean lõunaks tööle minema - ta oli valmis mulle 5 päevaks haiguslehte kirjutama. Otsustasin siiski kangelast mängida ja töölt mitte puududa.
Vitamiinikuur aitas mul kiiresti taastuda ja juba järgmisel päeval oli kõik OK.

Olen nii tubli olnud -- ei olegi veel bussipileteid ega kuukaarti ostnud. Vahepealse külmema-lumise-libeda aja käisin jala tööle ja sel nädalal jälle rattaga.
Rattaga on mõnusam, aga kauaks seda lõbu ilmselt ei jätku. Ratastel pidid küll talvekummid olema saadaval, aga ma kujutan ette, et jää peal on ikkagi libe ja linnaliikluses talvel rattaga ohtlik sõita.

Kaks päeva Tallinnas

Käisin eile ja üleeile üle hulga aja jälle kodulinnas - koolitusel ja atesteerimisvestlusel. Plaanisin eelmist nädalavahetust täita õppimisega, aga unustasin suure tööpinge tõttu reedel kõik väljatrükitud materjalid kontorisse, nii et ... sain puhkepäevadel hoopis rahulikult puhata!
Sõitsin Tallinna esmaspäeval kohe peale tööd, sest muidu ei olekski oma armsaid vanemaid näinud (neil oli plaaanis teisipäeval Virvesse minna).
Teisipäeva õhtul toimus kino ühiskülastus koos Pir. ja Tr.ga - Borat. Pir. oli esimest korda Coca-Cola Plazas ja oli päris üllatunud - tegelikult ju ka on see ilus kino!
Filmist - arvan, et eestlasi see küll väga ei shokeeri, sest meid on juba harjutatud selliste "süüdimatutega" - ma pean silmas nimelt Esto-TV-d.
Vahepeal oli ikka naljakas ka, aga - teist korda kohe küll ei vaataks enam!

Õhtul otsisin taadi pildikastidest hilise ööni pilte Austraalia Helgist - temast tahetakse Ülikooli lehte artikkel kirjutada, sest ta annetas (pärandas) suure summa raha ühele kateedrile.
Ja öösel ei saanud eriti magada vastu aknaid peksva vihma tõttu.
Nii et hommikul kell 8 atesteerimisvestlusel ma eriti mõtte-erk ei olnud ja see kulgeski üle kivide-kändude. Muidugi ma ei olnud ju ka kõiki materjale läbi jõudnud korrata. Õnneks siiski lasti läbi - ju vaadati, et nii kaugelt tulnud jms... :))

Aga tegelikult - meie töö eripära ongi see, et kunagi ei tea kõike ja kõige kohta päris täpselt, sest - iga päev tuleb igast vallast uuendusi ja muudatusi. Olin ära vaid 2 päeva, kuid näiteks täna hommikul oli postkastis 34 lugemata meili. Info hulk, mida pead iga päev seedima, on tohutu ja pole siis ime, kui kõik kohe meelde ei jää.

Möödunud nädalavahetusest. ja ... o-mälestused

Värvisin laupäeva hommikul Tartus õuepoolse välisukse helehalliks ja jätsin tuppa kuivama, ise sõitsin Hyundaiga maale. Ilm oli päikseline ja külm. Mar. ei tulnud jälle kaasa, sest ta oli õhtuks meie korteris filmivaatamise organiseerinud.
Sõitsin joonelt Sangastesse ja alles seal Silva poe juures avastasin, et pangakaart oli Tartusse jäänud. Õnneks rahakotis veidi raha oli - alla 100 krooni, nii et kõige odavamad aknatihendid sain ära osta ja veidi süüa ka! Tavaliselt ei ole mul rahakotis üldse raha, seekord siis vedas.
Kaks viimast akent said endale tihendid ning külm talv võib nüüd tulla!
Pa. kasutas päikeselisi päevi puude metsast väljaveoks, mina pesin kaks masinatäit pesu ja ladusin ahjupuid õuest kuuri. Päris krõbe külm oli, varbad külmusid ühtelugu ja pidi käima neid vahepeal toas soojendamas. Korralikke saapaid ei viitsinud veel välja otsida.

Ja lugesin läbi septembrikuu "Orienteeruja". Vello Viirsalu artikkel kaardirevolutsioonist tõi värvikalt meelde endagi orienteerujatee alguse.
Ülikoolis esimesel kursusel pidime mingi kehalise kasvatuse haru endile valima (praegused tudengid vist seda ei pea tegema!). Endise suusatrenni tüdrukuna üldrühma, s.o. kergejõustikku, ma minna ei tahtnud, millegipärast valisin orienteerumistrenni, ise sellest vähimatki teadmata. Kohe esimesel nädalal toimus neljapäevak - värvilisel kaardil Reolas. Isegi tingmärke ma ei uurinud enne starti - selline tuisupeal olin (ja olen aegajalt praegugi). Tegemist oli valikorienteerumisega, s.o. iga võetud punkt andis 3 palli ja otsimisaega oli üks tund. Iga hilinetud minut lahutas tulemusest ühe palli.
Saime kaardi, millele olid punktid peale märgitud, ja start! Alguses jooksin kellelgi sabas kuni esimese punktini. Ja seejärel veel kuhugi kellegi järel, kuni kedagi enam ei näinud ja seda ka ei teadnud, kus olen. Seisin siis seal kurvalt kusagil sihi peal, kuni mind leidis suusatreener M. Alev ning taipas küsida, kuidas läheb. Ise arvan, et olime suusakateedri juures trehvanud ja võibolla oli ta mind kui uut märganud. Igatahes pidin ma pihtima, et ei taipa kaardist midagi ja siis sealsamas metsas ta näitas, millise joonega tähistatakse teed, missugused on kraavid ja mis värvi on mets ja lagendik jne. Ja kus ma hetkel olen.
No välja finishisse ma sealt siis orienteerusin ja tee peal leidsin veel kaks punkti. Aga ületasin kontrollaja - tunni aja piiri - 10 minutiga, nii et minu esimene orienteerumistulemus oli miinusmärgiga 1.
Võibolla oli vahepeal veel päevakuid Tartu lähedal mõne lihtsama värvikaardi peal, seda ma päris täpselt ei mäleta, kuid ...
siis tuli päris võistlus Otepää külje all Margusel - ja fotokaardiga. Esiteks ma ei teadnud reljeefist veel midagi ja teiseks ei olnud seal kaardil ka värve!
Kui kaardi kätte sain, siis seisin kui nukk ja ei taibanud üldse, mida peaks tegema. MITTE MIDAGI EI SAANUD ARU. Mingid jooned keerdusid siia-sinna ja kõik oli üks mustvalge laiguline sigri-migri. Kui mõne minuti pärast startis järgmine tudengineiu (A. Oruaas), siis ... jooksin koos temaga. Tee peal sain talt väga sõbralikke õpetusi, mis on mis - kus mägi ja kus org, ja õnneks jõudsin tal järel püsida, nii et aeg tuli päris hea, täitsin kohe vist III või isegi II järgu (siis olid sellised asjad).
Meie treener Arne Kivistik küsis hiljem, mis mul stardis juhtus. Kui asja seletasin, siis naeris, et vot nüüd saab ta aru, et uus põlvkond on peale kasvanud. Nemad ju alustasid mustvalgete algeliste kaartidega ja fotokaardid olid juba isegi klass omaette, aga nüüd tuleb üks tudeng ja ütleb, et on seni jooksnud ainult värvikaardiga ja mustvalgest ei taipa midagi. Neil oli olnud eluunistus KUNAGI joosta värvikaardil!
Aga fotokaartidel tuli minulgi joosta veel küll ja küll, enne kui neid võistlustel enam üldse ei kasutatud. Arvan, et teadlikult ei ole ma ühtegi kaarti ära visanud ja tegelikult on need vanad algusaja kaardid veel kõik mul alles. Kusagil kasti sees. Päris huvitav oleks neid jälle üle hulga aja uurida.
Tookord uurisime alati pärast võistlusi kaarditrennis, mis radu keegi kasutas ja kuidas oleks kõige parem olnud minna.
Ja Kivistik pani meid endid ka kaarte korrigeerima ning neid joonistama - ta oli kindel, et see parandab orienteerumisoskusi.

Silmalõikus

...oli täna päeval.
Umbes selle aasta algusest alates oli mul vasaku silma alumise lau ääre peal mingi punn, mis enam ära ei läinud ja Pir.`lt kuulsin, et see ei lähegi ära, hoopis peab lõikusele minema (tal oli ka selline).
Enne operatsiooni küsiti, ega mul südamega midagi halvasti ei ole, ütlesin, et ei - kuigi ma ju ei tea seda. Igatahes kui silma alla tuimestav süst tehti, tuli küll korraks tunne, et annan otsad. Mingi õhupuuduse tunne ja veel midagi kirjeldamatult vastikut, kuidas see süst mõjus. Aga õnneks jäin ikka ellu. Arstid olid väga hoolivad, küsisid kogu aeg, kuidas ma end tunnen.
(Samas ... ega nad ei saanudki teada, et mul vahepeal väga halb oli ... mingi hetk ma ei suutnud neile vastata, aga kui juba suutsin, siis ütlesin, et tunnen end normaalselt. Ilmselt ongi normaalne, et vahepeal on halb olla, kui mingit tundmatut ainet sulle sisse süstitakse!
Samuti näiteks hambaarsti juures ma kunagi ei ütle, kui mul valus on, sest kardan, et äkki nad jätavad siis midagi olulist tegemata. Pigem kannatan veidi, küll pärast üle läheb!)

Nüüd on silmaalune paistes ja pidi veel homseks siniseks ka minema. Siis istun tööl ja teenindan inimesi, nagu oleks peksa saanud - näiteks abikaasalt :))
Abikaasat ma täna isegi nägin, sest nad ehitasid koos Pr.ga meil siin Tartus esiku seinu. Pa.`l ju ka koolivaheaeg -- mõnus elu ikka õpetajatel! Saab vahepeal oma töid ka teha - näiteks küttepuid on vaja metsas teha. Muidugi väga vihmaste ja jahedate ilmadega on metsas üsna troostitu olla - ja ilmateate järgi sel nädalal vist paremaid ilmasid ei tule. Ikka lubatakse vihma ja lörtsi ja isegi lausa lund.
Mis teha - november Eestimaal!

Torm, jorjenid, ebaküdooniad

.... ehk siis möödunud nädalavahetusest veel...
27.-28. 0kt oli Eestimaa läänest-edelast tuleva tormi mõjude all. Paljud jäid elektrita, kaasaarvatud taadi-memme Virvekülas. Siinkandis oli jälle puid maha langenud, Otepää tee ääres oli mitmeid näha ja ka I-R maja juures sadas suur puu maha, õnneks saunani ei ulatunud.

Laupäeval, tuginedes ilmateatele, kaevasime Tartus ka lõpuks jorjenid maa seest välja, enne kui nad ära külmuda jõudsidki. Samal ööl läkski külmaks ja mõnel pool sadas isegi lumi maha.

Pa. tõi Tartusse väliesiku seina jaoks laudu ja Mar.`iga koos tegid elektrikilbitaguse seina valmis.
Laupäeva õhtul sõitsime Pa. ja kassiga maale (Pr.-R. Tallinnas). Mar. ei tahtnud jälle tulla, sest pidi sünnipäevale minema. Kusjuures tal on alati sünnipäevale minek. Uurisin juba, et kes tal kogu aeg sünnivad. Seekord siis (ühe) sõbranna vend. Loogiline ju!

Pühapäeval tegin maal ebaküdoonia-porgandi zeleed. Retsepti sain internetist, nami-nami retseptikogust. Lisaks lihtsalt seemnete eemaldamisele lõikasin ära ka valge kõva kihi seemnete kõrvalt, ja õigesti tegin, sest osadel ma jätsin alles, mis tundusid pehmemad, aga - seda ikka teha ei tohiks, sest zelees on need tükid veidi tunda. Suhkrut panin ka rohkem kui retseptis nõuti - 1kg püreele 1 kg suhkrut, ja ei kahetse, sest - päris maitsev tuli.

Kollane VW

... sai laupäeval ajutiselt aastaks (s.o. kuni 28.10.2007) arvelt maha võetud. Müüsime selle umbes aasta tagasi ja ei tulnud selle peale, et uus omanik seda arvele ei taha võtta. Pa. andis oma telefoninumbri ja nädala pärast lubas kutt ühendust võtta, et koos ARK-sse minna. Aga pole seda teinud tänaseni.
Igaks juhuks võtsime seega ta arvelt maha, et äkki siis pääseme võimalikest trahvikviitungitest, kui autot on kusagil valesti pargitud vms. Loodetavasti ta liikluses ei sõida, kui, siis kusagil heinamaa peal või metsateel.
Ja võibolla aasta pärast õnnestub ta arvelt päriselt maha võtta. Praegu ei tahetud seda teha, sest meil ei ole lammutustõendit.
Ostu-müügilepingu alusel saaks auto oma arvelt kustutada, kuid seda me ei vormistanud - ei ole ka varem autosid müües seda teinud ja seni ei ole probleeme tekkinud. Aga, nagu elu näitab, peaks alati vormistama! Hea, et dokumentidest vähemalt A-osa endale jätsime.

Pühapäeva õhtul sõitsin üle hulga aja autoga - Sangastest Tartusse. Ja täna käisin tööl ja peale tööd arsti juures - ikka autoga. Väga ebameeldiv on sõita, kui seda nii harva ette tuleb. Pimedas kohe üldse ei tahaks sõita.
Pimedus ja talv on paha-paha!

Helsingis

Möödunud reedel, 20. oktoobril, tähistasime Pa.ga oma pulma-aastapäeva niimoodi, et käisime Helsingis. Mõlemad esimest korda Soomes. Kinkekaardiga, mille sain Sügisjooksu läbimise eest. Maksime ainult nn sadamamaksu - mõlemad 100.-EEK.
Pa. kutsus meie sõbra Rokuka kaasa - ja ta saigi tulla! See oli nii kena temast. Siis ei olnud meil enam mingit muret, et kuhu minna või mida teha.
Tegime kaardi peal enam-vähem marsruudi valmis ja alustasime jalgsimatka mööda Helsingi linna. Kohe kui laevalt maha astusime - hakkas vihma sadama. Ja ---- vihma sadas terve päev mõnede üksikute vahedega. Peale selle oli külm - nii umbes 4 kraadi sooja ja ka vali tuul.
Selge see siis, et nii palju kõndida ei saanud, kui oleks tahtnud. Rohkem kiskus ikka ruumi sisse, kus sai sooja. Pa.`l ligunesid jalad läbimärjaks, meil Rokukaga olid paremad jalanõud. Vihmavarje meil ei olnud, päeva teisel poolel kasutasime vihmakeepe.
Kus me siis käisime?
Soome panga rahamuuseumis, kalju sisse ehitatud kirikus, orienteerumistarvete poes, Sibeliuse mälestussamba juures, olümpiastaadionil ja moodsa kunsti muuseumis Kiasma. Enne laevale minekut jäi veel aega veidi üle ja külastasime Stockmanni kaubamaja.
Kirikus juhtusime kuulma ühe vene kirikukoori ekspromtkontserti - tõeliselt ilus muusika, eriti nauditav oli koori allumine dirigendi igale käeliigutusele. Nad laulsid kolm laulu, kahte neist ma teadsin ja sain isegi kaasa laulda (käisin üle 10 aasta Sangaste kirikukooris laulmas).
Moodsa kunsti muuseumisse saab reede õhtuti peale kella 17 tasuta sisse ja valisime selle võimaluse oma õhtuse aja veetmiseks. Ma ei ole Tallinnas Kumus veel käinud, kuid vähemalt arhitektuuriliselt tundus tegemist olevat nn väikese Kumuga - sarnaste kaldteede tõttu sisekujunduses. Seal oli palju huvitavat vaadata - olime seal üle 2 tunni ja uurisime kõik saalid ja nurgatagused läbi. Seal sai filmielamuse, kolmemõõtmelist pilti vaadata, kiikuda, fotonäitust nautida, alasti inimkehasid imetleda - ei saanudki hästi aru, kas seina taga olid päris inimesed või tuli see filmilindilt. Ja muidugi oli seal ka harilikke kunstiteoseid eksponeeritud - maale, akvarelle ja graafikat. Lisaks veel igasugu ruumilised väljapanekud.
Väga-väga meeldiv oli!
Kogu see reis - kuigi - ärge unustage, et päev oli vihmane ja vastik ja külm.
Aga tänaseks tundub, et lõppes vähemalt minu jaoks hästi ja isegi nohu ei saanud. Kui Pa. ka sama puhtalt pääseb, siis on ta küll eriliselt karastatud - ta oli ju päev otsa märgade varvastega. Koju Lillesse jõudsime alles peale keskööd.

Eile ja täna ja homme...

25 aastat tagasi pidasime oma pulmapidu Andineemes. Registreerimine oli reedesel keskpäeval Tallinnas ja söömine-joomine õhtul mereäärses (mingi) asutuse puhkebaasis Kuusalu lähedal. Külalised said jääda ööbima ning enamus lahkus teisel päeval. Väike seltskond jäi pühapäevani. Pidu oli soe, meeldejääv ning saime seal olla tänu Pa. vennale ja vennanaisele, kes olid selles puhkebaasis nö komandandid.
Ei olegi ammu-ammu neid peopilte vaadanud.
Aga abielu kestab veel! Ja me ei ole kunagi ... vähemalt mitte meeldejäävalt ... pulma-aastapäeva tähistanud. Võibolla päris alguses põletasime kord aastas küünalt, mis meile pulmaisa Eku poolt kingiti selgitusega, et kui seda põletate, siis .... alguses on kaks tahti, aga allpool küünla jämedamas osas tuleb tahtesid (ei oska käänata!) juurde ja need on teie lapsed. Ja lapsed tulidki - varsti kaks poega ja hiljem veel üks poeg.
"Tütreid te selle mehega ei saa", ütles Sangaste ämmaemand Hiivi, kui ma kolmandat last ootasin ja talle seletasin, et tahan seekord kaksikuid tüdrukuid. Ja tal oli õigus. Saingi jälle poja - ja rohkem ei proovinud, sest kui ikka tütreid ei saa ilma meest vahetamata - siis polegi neid mulle ette nähtud.

Bussisõidust ja suitsetamisest

Kui erineva teenuse võid sa saada sama raha - 100 krooni eest! Kahekorruselised ekspressbussid Tartu-Tallinna vahel on ikka ekstraklass mugavuse alal - kohavalgus, värske õhk, ajalehed, söök-jook, kemps ja soe-sõbralik teenindus reisisaatja näol. Mõnikord ka film.
Sel reede hommikul Tallinna sõites filmi ei näidatud - aga see on ka arusaadav, sest kell 7 hommikul tahavad enamus inimesi siiski vist tukkuda mugavas toolis enne tööpäeva suurlinnas.

Aga peale koolitust õhtul Tartu poole tagasi kiirbussis (18.15) - õhk paks, tuld lugemiseks kasutada ei saa, värsket õhku ei tule kusagilt. Ja istet ka ei saa madalamaks keerata, et mugavam tukkuda oleks. Need on aga tõesti elementaarsed asjad, mis bussis korras võiks olla! Muud teenused, mis on ainult ekspressbussides - need käivadki juba luksuse alla.
Samas - buss oli küll vilets, kuid - ei mäletagi varasematest sõitudest, et liinibuss oleks teinud vahepeal pissipeatust, kuna üks reisija seda soovis. Kaotasime vaid paar minutit. Ja Tartus peatus buss ka täpselt seal, kus maha taheti minna - kolm korda enne bussijaama. Nii et bussijuhile minu poolt ainult kiidusõnad!
Ja seekord bussijuhid ei suitsetanudki! Selle eestki kiitus neile!

Millegipärast ma vihkan suitsetamist ja suitsuhaisu.
Kui pean seda sisse hingama, eriti näiteks bussis, kust ma välja ka ei pääse, sest tahan ju kusagile jõuda, siis lähen endast välja ja olen paaril korral bussijuhile käinud ütlemas, et see suits ei lähe kõik aknast välja, nii nagu tema vist arvab. Tunnen kohe ära, kui kusagilt suitsuhaisu tuleb ja see ajab mind köhima. Ja matab hinge. Ja ahistab. Ja teeb vihaseks.

Seal majas, kus toimub meil enamus tööalaseid koolitusi, puutun sellesama vastiku suitsuhaisuga samuti iga kord kokku, sest loengusaali uksed avanevad kohvikusse, kus on suitsetamine lubatud ning ka kõik kohvipausid peame siis seal suitsuses ruumis veetma. Vastik-vastik-vastik!

Ja oma noorima pojaga võitlen kodus - ta on veel nii noor ja ei tohiks oma tervist sellega rikkuda. Olen mõelnud, et nendel vanematel, kes ise suitsetavad, on selles suhtes kergem, et nad ei pea kaklema oma lastega vähemalt suitsetamise pärast - kaklemise teemasid on ju niigi küllaldaselt :))! Eriti noorte mehehakatistega.

Uisutamishooaeg algas...

eile!
Lõunakeskuses jälle kolmekesi koos Pr. ja R.ga. Teenindaja naeratas tuttavlikult ja juba teadis, et R. tahab uiske ka laenutada, teistel on olemas. Meeles oli kevadest!
Päris naljakas oli peale suvist pausi jälle liuelda, jalad tudisesid alguses ja kolmveerandtunni lõpuks väsitas ikka korralikult. Seekord oli jääl isegi veel üks tuttav inimene - endine orienteeruja meie ülikooliaegsest Kivistiku-o-rühmast - tema tegi talvise lumelaua jaoks trenni.

Jälle pidu!

Kristina ja Karina soovisid möödunud neljapäeva hommikul pidu ja selle nad saidki - õhtul oli Soku ja Dirki ühise üürika ülevaatuspidu. Isegi taadi oma kepiga sai neljandale korrusele ronimisega hakkama!
Korter on neljatoaline, kusjuures suur tuba on peaaegu sama suur kui kolm väiksemat kokku. Ja elutoa kõrval päris suur kinnine rõdu, mille aknaid saab kõiki kõrvale lükata, nii et siis on juba lahtine rõdu, kui vaja. Mulle meeldis eriti selle korteri privaatsus - kõrvalmaja on küll lähedal, kuid asetseb küljega ja nii ei ole keegi akendest sisse vaatamas. Rõdult avaneb vaade aga rohelusele, maju lähedal ei olegi. Selle korteri pluss on tegelikult see viimane korruski - keegi ei trambi su pea kohal (nii nagu meil Tartus pahatihti juhtub, kui lapsed teisel korrusel jooksevad) . Ja kamin - tordi asemel peaks neile külla minnes alati hoopis kaminapuid viima!

Sõitsin niisiis neljapäeva õhtul Tallinnasse, et seal peol viibida. Reedel oli aga sealsamas pealinnas tööalane infopäev.
Ja täna ostis Mik. endale siin Tartus uue kasutatud auto. Millise, veel ei tea. Varsti saan teada, kui ta siia sõidab.
Ostis Opeli, 1996.a.

Mis on õnn

Õnn on
üle kolme nädala taas Sangastes käia,
nautida kahel päeval sooja päikselist sügisilma,
imetleda sügisvärve,
korjata oma õuelt lehise alt kausitäis seeni ja need pärast praadimist "pintlisse panna",
rassida aiahargiga kolm tundi, misjärel vanast maasikapeenrast on saanud tühi peenar tuleva aasta tillile, küüslaugule ja hernele (talveküüslauk läks juba mulda),
teisel päeval rassida veel kolm tundi, misjärel selle aasta herne- ja tillipeenrast on saanud uus maasikapeenar - peenravaibaga, nagu kaugelt käivale rohijale sobilikum.
Õnn oligi selles, et ilus ilm võimaldas seda kõike teha. Pa. võttis veel ka jorjenid üles ja lõhkus puid.
Nädalavahetus lõppes aga hirmsa pauguga - bussile minekul algas metsik äikesevihm. Ja terve tee kuni Tartuni sõitsime äikesepilve keskel, ikka nii välk ja kohe pauk. Ja ka Tartus niisiis kallas vihma, kui bussist maha pidime minema. Vihmakindel spordiülikond ja kummikingad olid need, mis seekord mu elu päästsid.

Taadi sünnipäeval

Sügise algusega algas imeilus suvi - vananaistesuvi. Raadiouudiste andmeil oli eile - päeval, kui valiti meile uus president - Tallinnas kuumarekord 22,9 kraadi, mis lõi üle eelmise rekordi 2 kraadiga. Eelmine rekord oli aastal 1901, nii et rohkem kui 100 aastat tagasi. Tundub, et eesti inimesed on ikka eriliste omadustega, kui nende hingeline "põlemine" mõjub niimoodi kohe ilmale.

Eile sõitsime Madise autoga viiekesi Virvesse - igasügisene traditsiooniline taadi sünnipäeva külastus. Alati on sel päeval peetud ka Palamuse laata ja valgamaakad on sealt alati läbi käinud. Üritasime seekordki, kuid - keerasime auto ringi, sest autoderivi enne laada parkimisplatsile jõudmist oli umbes 2-3 km pikkune ja meile tundus, et ajakadu kõige selle peale läheks liiga suureks. Soov oli siiski Virvekülas pealelõunal veel suur matkarada läbida. Mis on omakorda juba sünnipäevatraditsiooniks saanud.
Külastasime hoopis Jõgeval paari poodi.

Memmel oli lõunaks keedetud piimasupp köögiviljadega. Tavaliselt tehakse seda suve alguses, kui esimesed herned peenral valmis saavad, kuid ka memmel oli sel aastal hernestel kaks saaki ja ta sai selle nüüd ära kasutada ja meie lemmiksuppi keeta.
J. pere ja Õ. pressisid õunamahla Harku õuntest. Virves on sel aastal õunu vähe nagu meilgi Sangastes, kuid J. väitis, et neil Harkus on õunu alati palju. Ta vist oskab puid nii hästi tagasi lõigata, et need kogu aeg kannavad! Õige lõikamine pidi nii olema, et - puust kahju hakkaks. Ja siis veel natuke. Vot!

Seekordse matkaraja läbimise "rosin" oli meiega kaasasolnud lapsevanker koos lapsega - Hannaga. Pool teed ta magas vankris, s.h. ka suure kivi ja marjasoo vaatetorni juures. Madis, Heli ja Ants nägid ikka päris vatti vankri sõidutamisega - teel kivid, puujuurikad, hiljem kitsas laudtee ja kõige lõpuks veel järsk trepp vaatetorni juurde. Jäime Õ.ga seeni korjates veidi maha ja seda viimast vinnamist magava lapsega me ei näinudki. Loodetavasti Hel. ikka pildistas!



Jõhvikad olid soos külmavõetud, st. pehmed, aga looduses oli sügise värve vähevõitu. Ja õhk oli täitsa suvine, isegi ülal tornis soe ja vaikne.
Uuetoale tagasi jõudes leidsime sealt juba vahepeal saabunud Pir.i tüdrukutega ja Tr.`i D.-ga. Ja pidu võis alata!

Tänane päev oli meil samuti küllaltki sportlik - matkasime liivaranda, seejärel kiviranda ning sadama muuli lõppu ( kus ma kunagi varem käinud ei olnud) ja tagasiteel Äntu järvede juures - seal on imeilusa rohelise veega Valge, Roheline ja Sinine järv.
Aga enne Äntu järvi jõudsime ikkagi käia ka laadal - Rakvere keskaja laadal üleval linnuse hoovis. Ostsin sealt väikese kaltsuvaiba Tartu arvutitooli alla põranda kaitseks. Madis ostis vägeva suitsuangerja. Alustasime täna päeva Maila marineeritud imemaitsvate suus-sulavate argerjatega ja ilmselt see saigi antud juhul määravaks - meenus, kui maitsev kala see angerjas ikka on.

Selline ilus nädalavahetus siis.
Tartus võttis mind vastu juba jälle rohkem valmis saanud esik - Pa. oli vahepeal väljapoolse põranda valmis teinud.

Aga praegu kiusab mind üks hammustav kärbes ja ma ei saa teda kuidagi kätte. Aidake!

Nohune nädal

Esmaspäeva hommikul pärast kesklinna perearstikeskuse külastust (vere- ja uriiniproov) hakkas 
äkki nina vett jooksma ja oligi nohu käes! Nagu enamvähem kõigil ümberkaudsetel. Teisipäeval käisin perearsti juures ja selgus, et kõik proovinäidud on normi piires, nii et - elan veel! Ja nohu pidigi olema praegu väga levinud.
Täna on juba neljapäev ja tervis hakkab tagasi tulema - Sinupreti tabletid ja nohusalv on head tööd teinud. Möödunud ööl sain isegi suu kinni magada (s.t. sai läbi nina hingata).

Blogida ei ole eriti midagi, märksa huvitavam on teiste omi lugeda!
Kui x-dream võistlused alles algusjärgus olid ja meie kandis neid peeti (Pühajärvel, Pangodis ja Kääriku ümbruses), käisime oma perega mitmel korral seal kohtunikuks (Tasa Volli tegi rajad ja kutsus meid), seega olen neid jõukatsumisi hästi lähedalt näinud. 
Leidsin hästi vahva loo selle aasta X-dreami ühest etapist:  mudalugu

Esimene öökülm

16. sept. varahommikul võttis esimene öökülm meie talus kohe jorjenid ette - Pa. helistas, et lehed ja õied on külmavõetud.
Reede õhtul, kui ta siit Tartust startis, oli küll väga külm juba ja oleks pidanud taipama, et võiks meie lillekesed kattelooriga kinni katta. Kuidagi ülekohtuselt vähe said nad õitseda - ainult kuu ja 10 päeva. Lubasime teineteisele, et järgmisel aastal oleme valvsamad ja ei lase neil nii kiiresti "surra".
Tartu jorjenitel ei ole veel häda midagi, alles uued õied muudkui tulevad.
Jäin selleks nädalavahetuseks Tartusse, sest olen haige ja pelgasin pühapäevaõhtust Sangastest bussiga tagasisõitu - tahaksin kindlasti kiiresti terveks saada ja mitte riskida uuesti külmetumisega. Söön tablette (Nolicin), mille tagajärjel pea valutab ja sees iiveldab ja süüa ei taha jne. Aga nii ongi mõnedel, nagu ravimi infolehel kirjas.

Marjadest

Eile pakkusin Ü.le oma astelpajumarju külmkapist - et võid süüa, kui tahad, aga ta ei soovinud. Väitis hoopis, et 80% Eestis kasvavatest astelpajutaimedest ei ole "õiged" ja ei sisalda neid tervistavaid aineid, mida peaksid sisaldama. Ja pealegi on nad hapud.
Võibolla on ka meie taimed nende 80% sees, ja marjad on tõesti hapud ka, aga - head morssi saab neist ikkagi.
Ja mingeid vitamiine nad loodetavasti ikka sisaldavad!

9. september 2006

Onu Leo ärasaatmine Kondsal, sängitamine maamulda Laatre surnuaial (tugevas vihmasajus) ja peielaud Sangaste lossis.

reede, 8.september

Pa. otsis plekitükke kokku (Tartu esiku katuse jaoks) ja oli juba autot ärasõiduks käivitamas, kui tuli päike välja. Avaldasin arvamust, et võiks kiiruga mesilased ära vaadata - ei tea ju, millal jälle päikest näeme, ja nii siis oligi - Pa. pani valge kitli selga ja kadus mesilaste juurde. Mina aga korjasin astelpajumarju ja palusin ... ilusat ilma. Ja see aitas! Päike paistis õhtuni. Vurritasime mee kohe ära ja saime veel 16 pooleliitrist purki (suvel oli umbes sama saak). Vähevõitu kokkuvõttes, aga taadil oli sel aastal rekordsaak, nii et Pr. ja Mik. on tema käest juba palju mett saanud. Õhtul alustasime söötmisega.
Pa. ei saanud üldse pista, kuigi tavaliselt on mesilased nii hilja juba tigedad, kui neilt mett võtta.
Lõppkokkuvõttes jäi seega Tartuskäik seekord ära ja Pr. käis tellitud matusekimbul järel Tähe tänaval.
Õhtul hilja tulid memme-taadi, Mik., Dag. ja Eda.

7.september

Käisin raamatutele kilekaasi otsimas, aga - ei mingit valikut!
Odamuses oli eelmistel aastatel päris hea valik, aga - kus see pood nüüd on? Kas keegi teab? Või mõnda teist head kohta Tartus? Kaubamajas oli ainult 2-3 mõõtu kilekaasi, ja ükski neist ei sobinud 11. klassi raamatutele.
Lõunase bussiga Sangastesse. Siin kallas terve õhtupooliku vihma. Ja oli külm - 12 kraadi. Lugesin Valgamaalasi. Ja Orienteerujat. Ja Kodutohtrit. Neid saab vahepeal postkastist.

kolmapäev, 6.september

Meie hommikune ärasõit Virvest sai teoks veidi enne keskpäeva. Loksal läks veel aega Hondal esitule vahetamisega (esialgu anti poest vale pirn ning seetõttu pendeldasime veidike poe ja töökoja vahet) ja nii jõudsin alles 14.45 Tartu bussile. Tartus helistasin Pr.le ning kutsusin sünnipäevakingituse järele.
Panin pesumasina tööle ja puhastasin pohli.
Ü. oli tagasi - Maaülikooli magistriõppes.
Õhtul panime Mar.`i kooliõpikutele pabereid ümber.

teisipäev Virvekülas

Hommikupoolel tegime Virvega veel ühe käigu suure sihi peale pohlale ja saime seekordki oma lännikud täis, kuid head punetavat kohta ei näinudki (nagu oli eelmisel aastal Helgiga Uniküla metsas käies). Korjasime mõnusalt, kogu aeg juteldes. Ei olnudki Virvet kaua näinud, Virveküla päevikut sirvides tuli välja, et viimane kord oli ta seal 3 aastat tagasi.
Pealelõunal jäi aeg jalutamiseks lühikeseks ja küsisin taadi autot kasutada, et ka küla näidata ja liivarannas ära käia. Automaatkäigukastiga on päris naljakas sõita - rihmad peavad kindlasti kinni olema, kui algaja sõidab. Sest pidurdamised on kole äkilised. Viisin Virve jälle poole neljase bussi peale (ainuke buss, mis Tallinnast Hara side peatuseni käib, vist nr. 153 Balti jaamast) ja sain sealt peale võtta Allika A. ning koju tuua. Kohe tema maja kõrval küla alguses saeti eile õhtul võsa maha ning sealt tuli välja väga armas samblane suur-suur kivi. A.gi imestas, kui seda nägi - ta ei mäletanudki, et see nii suur on.
Õhtul koristasime mesilastemaja, viisime kartulid keldrisse ning panime topeltaknad tagasi, mis suveks olid ära võetud.

esmaspäev, 4. september

Lõpetasime taadiga mee vurritamise - kokku eilsega 9 vurritäit ehk siis 27 kärge. Väiksemat sorti purgid lõppesid otsa, nii et lõpuks tuli appi võtta 2-liitrised. Mett oli sel aastal rekordpalju. Sugulastele-sõpradele jagamiseks - mett taadi põhimõtteliselt ei müü.
Kella 14 ajal helistas Ep. ja teatas oma isa (taadi noorima venna) Leo surmast. Tal olid viimasel ajal suured probleemid tervisega, mitu korda oli verd vahetatud ja oli vahepeal nädala sees haiglas, kuid nädalavahetustel käis ikka Valgamaal Kondsal, nii ka eile-üleeile. Täna aga Tartus haiglas suri - trombi tagajärjel.
Poole neljase bussiga tuli Virve omanimelisse külla - meile külla, ja oli õnnetu, et just sellisel kurval päeval. Aga mis sa teed - elu on selline - kahjuks igaüks meist lahkub siitilmast ja millal keegi, ei tea ju ette.
Käisime temaga pohlal - traditsiooniliselt vihmakeepidega (peaaegu alati Virves pohlalkäigu ajal vihma sajab). Palju ei olnud ja olid ka toored alles. Aga arvasime, et suurem osa oli juba ära korjatud, sest osa pohli vedeles maas. Oma tillukesed ämbrikesed saime aga täis.

3.september Virvekülas

Vurritasime taadiga mett. Pärastlõunal läks rahvarohkeks - sinna tulid Mikk, Dagmar ja sõbranna Margit, Triinu ja Piret Kristina ja Karinaga ning kõige lõpuks ka Jüri ja Heli. Vurritamine jäigi pooleli, sest abilisi oli küll palju, kuid seoses edasi-tagasi aidauksest käimistega oli ka herilasi-mesilasi tööd segamas liiga palju. Nõelata said memme ja Dagmar. Ja muidugi taadi mitu korda, kui ta herilasi õhust kinni napsas.
Heli vedas kivirannast kive oma uue hobi - kiviktaimla - jaoks, meie teised kõik aitasime valida. Väljaarvatud Triinu, kes oli ülimalt ametis lepatriinu ülespildistamisega.

Laupäev, 02. september

Talvepuhkus algas sügisjooksuga. Sõitsin Tallinna laupäeva hommikul vara - 6.45 väljuva rongiga. Tahtsin küll juba reede õhtusega minna, kuid - läks kiireks peale tööd oma asjade sättimisega, ja hommikul sai ju tasuta sõita. Sattusin rongis oma Tartu töökaaslastega lähestikku istuma ja mõnus meeleolu oli - arvan, et pooled reisijad või veel rohkemgi sõitsid just sügisjooksule! Rong oli täiesti täis - meie vagunis ei olnud ühtegi vaba kohta.
Balti jaamas olid vastas kolm kahekorruselist bussi, mis täitusid kiiresti ja sõitsid stardipaika Rocca-Al Mares.
Mina aga sõitsin trolliga Lillesse ja jõudsin seal veel süüa, enne kui Katr. ja Kar. mind sealt peale võtsid. Otsisime tükk aega Saku Suurhalli lähistel parkimiskohta ja lõpuks ikka leidsime ka mingi parkimisplatsi tagumises nurgas. Ilm oli üllatavalt mõnus - põhiliselt pilves, aga soe ja päike kõrvetas vaid vahete-vahel. Vihma ei sadanud. Leppisime alguses kokku, et me kõnnime raja läbi. Kuid jäin jutustama ja kõndima koos Dag. ja tema tuttava Margitiga, kes, nagu selgus, oli haige, ja nii siis kõndisime rahulikult, samal ajal kui Kar. ja Katr. tegid kiirkõndi. Vahepeal sörkisid mööda ka Tr. ja Pir. Peale teist joogipunkti, kui mulle meenus, et meil ei ole ju eriti aega, sest Virveküla ootab, lisasin tempot ja hakkasin jooksma, et Kar.`it-Katr.i kätte saada. Umbes kilomeeter enne lõppu see mul õnnestuski. Aga millise vaevaga!
Minu aeg oli 1.31.56 /vist umbes selline/
Al. võtsime auto peale Kristiinest ja sõitsime Virvekülla. Juba tee peal saime vihma ja Majakivi matka alustades pidime keebid selga panema, kuid ainult vähekeseks ajaks. Katr. oli seal esmakordselt ja teatas, et tema üles ei roni, jalad valusad! Peale lootusetult hilinenud venitusharjutusi oli ta siiski nõus kivi otsa ronima. Kivi on ju majakõrgune, kes veel ei tea!
Tegime ka külale tiiru peale ja Katr. käis liivarannas vees oma tulitavaid varbaid leotamas. Vesi oli minu meelest väga külm, aga üks külanaine solgutas põlvini merevees oma pesusid - kanged naised need eesti naised!
Uuetoal panime grilli üles ja käisime järjest kõik taadi köetud saunas. Õhtu lõppes toas kohvi ja memme küpsetatud pannkookidega. Pool üksteist külalised lahkusid, kiites taevani minu fantastilisi vanemaid. Nad on seda tõepoolest!

Möödunud nädala sündmused

Mar. viis eelmisel neljapäeval arvuti kodust minema - 4 päeva kestnud võrgupeole - ja pühapäeval vanasse paika tagasi sättides hakkas seda seestpoolt tolmust puhastama. Ja rikkus midagi ära, nii et arvuti jäi vakka ja ei teinud enam häältki.
Meie geenius Pr. nägi paar päeva vaeva ja nüüd on kõik jälle OK ning arvuti nagu uuestisündinu s.t. uue - Linuxi süsteemiga. Ja minul on siin oma maailm ja Mar.`l oma maailm ja kui kogemata oma maailmast välja ei unusta logimast, siis tema minu koju ei saa - ja muidugi mina tema omasse ka mitte.
Näis, kaua see nüüd kestab, sest Mar. juba eile nurises, et eelmises - Windowsis - oli tal juba kõik selge, aga siin ei oska oma elu veel sättida. Pr. on praegu meie manager ja loodetavasti jääb see veel mõneks ajaks nii.

Eelmisel reedel ehitasid Pa. ja Pr. väliesikut edasi ning panid vihmaveesüsteemid paika. Välimisele seinale sai esimene kiht laudu löödud.

Laupäeval ja pühapäeval oli Pa. Käärikul võistlemas - EMV-l. Laupäeval koos Rokukaga, kes oli ülitubli - sai hõbemedali. Võrdlesin oma aastatetaguse medaliga - kujundus oli sama (kompassinõel eesti kaardi kohal), kuid riik ei olnud sama! Minu medalil oli ENSV meistrivõistlused, nüüd Eesti meistrivõistlused. Vot, mis vahepeal on juhtunud!

Samal ajal kui Pr. renoveeris arvutit, tegeles R. ühe meie tooli renoveerimisega, ning eile said mõlemad enamvähem üheaegselt korda. Istungi praegu selle tooli peal ja mõnulen.
Nüüd on üks taburet veel vaja korda teha ja siis võib toole juurde tuua - vara realiseerimiskeskusest näiteks (need ongi sealt toodud).

Eile - augusti viimase päeval - läks Tartu jorjen lõpuks õitsema. Arvasin, et seda ei juhtugi, sest kaks korda niideti kevadel vaesed jorjenid maatasa (rohkem vist ei ole lihtsalt enam õue peal niidetud, sest läks nii kuivaks, et rohi enam ei kasvanud). Ma ei teadnud ju, kes niidab, aga võibolla ta tõesti ei ole enne jorjenilehti näinud.

Kilu ja Tony läksid täna ära - väidetavalt Tallinna õnne otsima ja tööle muidugi ka. Vahest jääb siis siin vaiksemaks. Juba mitu ööd ei ole saanud korralikult magada, sest snepperlukk muudkui kõlksub, - üks tuleb ja teine läheb, mingi saalimine koguaeg.

Täna pidin õhtuse rongiga Tallinnasse minema, aga ... lähen ikka hommikusega. Kell 6.45 väljuvaga. See on kiirrong ja vist pehmete istmetega, nii et äkki saab seal edasi magada? Eks näis.
Homme siis SEB sügisjooks ja edasi Virveküla - puhkan järgmise nädala - TALVEPUHKUS!

Vihmakeep

Täna enne hommikust väljumist märkasin, et mu vihmakeep on ikkagi Tartus, ja tulemus ongi käes - päeval paistis juba päike ja vähemalt õhtuni ei ole sadanud enam.
Tegelikult seda keepi ei olegi vihmaperioodil vaja, sest avastasin, et Pr.lt saadud spordiülikond on vihmakindel, vähemalt need paarkümmend minutit, mis ma tööle sõidan. Aga samas on ta ka umbne, nii et kui just hommikul vihma ei saja ja on "karta" päevasooja, siis sellega on liiga palav sõita. Siis on vihmakeep kotis ikka mõnusam.

Äikesevihm

Eile müristas veidi ja sadas ka veidike Tartus, kuid see-eest täna..... tuli vist kogu kuu normi jagu vett taevast alla. Koos äikesemürinaga. Kuid vihm oli vägevam kui äike - erilisi kärgatusi ei märganud. Olin siis veel tööl, kui see algas, ja koju sõitsin ka vihmaga.
See on kõik selle pärast, et jätsin vihmakeebi kogemata Sangastesse nüüd nädalavahetusel. Ega midagi, tuleb uus keep osta, arvatavasti vihm vist enne järele ei jäägi.

Suvi jätkub

Mõnus suvi ei mõtlegi lõppeda! Eile käisid Pr.-R. Kääriku järve ääres päevitamas ja ujumas ning olid õhtuks isegi jumet juurde saanud.
Pa. lõikas laudu ning mina alustasin astelpajumarjade korjamisega. Eelmisel aastal oli neid nii vähe, et jätkus ainult möödaminnes põske pistmiseks, kuid sel aastal - jõuavad nad sügavkülma ka. Talveks, vitamiinipommiks.

Katus valmis

Täna sai õue-esik Tartus endale plekk-katuse. Minu unistus murukatusest lükkus seekord edasi, aga võibolla kunagi kusagile ikka saab tehtud ka! Teine unistus on püramiidmaja, kolmas ... ei tulegi praegu meelde!
R. remontis ja värvis üht meie vähestest toolidest.
Aga mina organiseerisin endale kambajõmme sügisjooksule 2. septembril! Kar., Al. ja Katr. lubasid ka tulla, näis, kas ma ise ikka jõuan sinna, või kordub ajalugu (vt. 100 km 24 tunniga)! Keegi meist 10 kilomeetrit joosta ei jõua, aga teeme siis matka!

Katr.`i sünnipäev

Ilmselt nädala alguse kivide tassimise tagajärjel tekkinud halvast enesetundest (pidev peavalu ja väsimus) sain üle laupäeval pärast vanniskäiku Lilles. See oli kuidagi eriliselt mõnus tunne seal vannis. Lapsepõlve vann oli küll veelgi mõnusam - pikem ja laugema seljatoega, kuid käis see kah! Vannituba oli vähemalt lapsepõlve oma!
Laupäeva pealelõunal sain Kar.`i juures osa tõeliselt vahvast ettevõtmisest - ristpistes padjamustri tikkimisest. Ma ei teadnudki, et selliseid komplekte müüakse, mis koosnevad mustrijoonisega värvitud kanvaariidest ja lõngadest ning niimoodi saab lihtsama vaevaga ilusa pildi valmis tikkida. Ostsime padja ja padjariide ka ning hilisõhtuks oli imeilus padi valmis - kingituseks. Kar. arvas, et kokku on tal kulunud selle pildi tikkimiseks umbes 35 tundi (s.h. üks minu tund :)) ).

Pühapäeva hommikul startisime Kar.i juurest (ööbisin seal) kell 9, kaasas ka Kadri. Katr.`il oli terve pere - ka abikaasa ja poeg, ning rongi pealt tuli Al., ja sõit läks Pärnumaa poole - Soomaale kanuumatkale. Katr. organiseeris selle meile oma sünnipäeva puhul!

Indreku- nimeline saatja tuli meiega veele kaasa ja nii startisime 4 kanuuga kahekaupa Halliste jõele, hiljem sõitsime Navesti jõel kuni Pärnu jõeni, kus lõpetasime Jõesuus. Kokku umbes 20 km. Kaks korda käisime vahepeal maa peal - Kuresoo raba vaatamas (üksikud pohlad põske) ja poole maa peal ühel taluõuel söömas (supp nõgeselehtedega, odrakarask, viineripirukad, rullbiskviit, mahl, kohv, piparmünditee).

Esimesel 10 kilomeetril sõudsime Al.ga kogu aeg ühtemoodi - mina paremalt poolt ja tema vasakult, ja tundus, et teiselt poolt me ei oskagi. Kuid see oli niivõrd väsitav, et pärast söömist teekonda jätkates proovisime vastupidist varianti, ja see oli kohe nagu puhkus ning tuli välja küll!

Indrek oli laheda jutuga mees ning lausa kahju, et me Al.ga pidevalt tahapoole jäime ning kõiki tema tarkusi ei kuulnud. Enne raskemaid kohti oodati aga kõik kanuud järele ning Indrek juhatas, kustkaudu oleks õigem sõita. Sellele vaatamata jäime kaks korda kividele niimoodi kinni, et pidime Al.ga jalanõud ära võtma ning vette minema paadi kividest üleaitamiseks. Vesi olevat praegu 15 cm madalam kui tavaliselt - eks ikka kuiva suve tõttu!

Riietega suplus jäi seekord olemata (kaks aastat tagasi Võhandul kanuutades läksime Riinaga Süvahavval ümber), aga see-eest saime väheke vihma kaela. Kilemantlid taskus olid niisiis asja eest!

Mõnus päev oli see puhkuse viimane päev, aitäh Katr.`ile!

Püändiks sellele päevale oli veel Ristil Pir.i perega kohtumine ning sealt Pr.-R.ga kojusõit. Hästi tore, et nad mind ikka ära ootasid, jõudsime ju Tartusse päris hilja, kella 23-ks.

Tumepruun reede

Olin hommikul juuksuris juukseid värvimas (jälle kastanpruuniks), kui raadiouudistes teatati, et naised kulutavad oma sissetulekutest mingi uuringu põhjal kõige rohkem juuksevärvimisele. Andsin siis omagi tagasihoidliku panuse sellesse saavutusse!
Keskpäev möödus Tartu-Tallinn bussis koos Edaga, kes imestas vahepeal, et ma teen peaaegu kõik, mida tema tahab. Peaaegu, kordas veel üle. Istusime bussi alumisel korrusel laua taga, kus oli avar väljavaade ja rohkem ruumi nihelemiseks. Ilmselt parim koht viieaastase väsimatu tüdrukutirtsuga reisimiseks.
Pealelõunal andsin Eda tema emale Sütiste teel üle. Ja läksin Lillesse magama. Puhkus on ära väsitanud vist!

Eeskoda lammutatud

Pühapäeval alustasime ja täna lõpetasime - Tartus sissekäigu eeskoja lammutamise(ga). Eile otsustasime, et lammutame ka nn tulemüürid ja seoses sellega oli vaja kähku konteinerit kergkruusaploki tükkide äraveoks. Ja õnnestuski imekiiresti saada - hommikul alles internetist otsisin, kellele helistada, üks firma soovitas teist, ja saingi kohe täna lõunaks. Auto tuli täpselt kell 13, nagu kokku lepitud. Ja õhtuks oli meil plats puhas - põhilised töömehed olid Pa.r, Pr. ja Mar., pärast lõunasööki ka R. ja mina. Üheksa sotti maksin autojuhile.

Tänane päev algas väga - väga vara.
Eda hakkas kella viie ajal nutma ja selgus, et teda oli herilane (mingi suuremat sorti, Pa. sai ta toas ära tappa) nõelanud parema käe õlga ja parema käe sõrmede juurde ka kusagile. Helistasin 112 -le, et kas vaja kiirabi kutsuda, sest ta muutus laiguliseks ja sügas end juustest ja igalt poolt. Sealt soovitati määrida pistekohti viinaga ja anda allergiarohtu - mul oli kodus Claritini. Ja hommikul arstile näitama minna. Ja jälgida last, et ta ikka normaalselt hingaks - raskematel juhtudel võib hingetoru tursuda.
Eda oli väga tubli, nuttis ainult nii palju kui hädavajalik, s.o. tal oli tõesti tulivalus, kui ma viinakompressi tegin - sain ainult korraks lapi peale panna, rohkem ta ei lubanud. Perearst ütles pärast, et oleks võinud ka valuvaigistit anda, aga ... saime ilma hakkama.
Ta nõudis raamatu lugemist - lugesin siis kaks tundi Londistet; poole kaheksa ajal, kui putru läksin keetma, jäi ta lõpuks jälle magama ja magas veel kolm tundi.

Jorjenid õitsevad

Eile oli esimene õis lahti, täna teine. Selle peale kostis Pa., et nüüd võivad siis öökülmad tulla! (Ühel aastal oli nii, et vaevalt said jorjenid õide minna, kui öökülm nad võttis - aga arvatavasti oli viga selles, et ma nad tol kevadel liiga hilja maha panin)
Kõik (punased ja valged) sõstrad said täna lõplikult korjatud ja mahlaks aurutatud. Mustad jõudsid sel aastal ainult sügavkülma, mahla sisse mitte.

Eile otsustas Mar., et peab jälle Tartusse minema - tunneb sõpradest puudust, aga õhtuks tuli maja ikkagi rahvast täis - Mik. Pr. ja R.ga Tallinnast.
Käisime täna kambakesi I-R maja juures luurel (Pr._R.-Edaga), aga sealgi ei ole aias peaaegu ainsatki õuna, ei ühtegi kreeki, ploomi ega kirssi. See-eest on arooniaid palju.

Olen sel nädalal olnud "mammi" - meie juures elab Dag.`i 5-aastane tütar. Mul ei olegi senises elus tütart olnud - ainult kolm poega, nii et päris huvitav kogemus! Pildil on Eda hoidmas Hannat - pildistatud suguvõsa kokkutulekul Heleni poolt.

Eile tegime päris esimest korda vahasulatamist vanadest mesilaskärgedest, kasutades Lalla käest saadud väikest mahlaaurutit. Õnnestus isegi ilusat kollast vaha saada, kuigi kärjed olid musta värvi ja igivanad - ma arvan, et vähemalt kümme aastat rippunud töökoja laes puidutolmu käes.
Lugesime sellest võimalusest mesinike foorumist internetis ja et meil oli üks väike kasutamata mahlaauruti, siis saigi kohe katsetada. Ja töötaski! Aega võttis küll mitu tundi ja vahepeal pidi aurutisse neli korda vett juurde kallama.

Pool puhkusest seljataga!

Ja pool veel ees! Rõõmustav seegi!
Eile sõitsime Tartus minu töökohast mööda ja tundus nii võimatu, et varsti pean minagi seal jälle kellast kellani tööd tegema. Puhkus on ikka tore asi!
Kuid samas - see töö on ka väga huvitav, mitmekesine ja probleemiderikas. Igavust ei lasta tunda!

Marjad on kodus peaaegu korjatud ja mahlad aurutatud (eile õhtul ja täna praeguseni segas vihm, aga momendil paistab jälle päike).
Vihm on sel suvel kohe nagu oodatud külaline! Sest maa on niivõrd kuiv kui üldse saab olla!

Mutid on vist sügavale maa sisse pugenud, sest neid ei ole enam näha. Kolm isendit püüdis Pa. oma lõksudega kinni ja nüüd on vaikus. Kas tõesti needsamad kolm mutti meid kõik need aastad terroriseerisidki? Proovisime varem igasugu suitsupomme ja mürke, aga kõik need lükati viisakalt urgudest välja tagasi - sööge ise!

Kurke on kasvuhoones nii palju, et pean otsima memme poolt antud marineerimisretseptid üles.

Virveküla ja kokkutulek

Esmaspäeva õhtust laupäeva hommikuni eelmisel nädalal olin Virvekülas! Ilmad olid suvised - mitte küll väga soojad - 20-22 kraadi - , kuid piisavad mõnusaks suvitamiseks. Ja merevesi oli ka soe - UJUSIN kolmapäeval ja reedel (vesi 22 ja 23 kraadi, nõrk meretuuleke liivarannas). Neljapäeval olime Pir. ja kaksikutega liivarannas, kuid siis oli tuul liiga vali ja jahe ning ka vesi ei olnud eriti soe, nii et vette ei läinud meist keegi.
Kahel hommikul KORJASIN MUSTIKAID maja lähedalt soost - kokku umbes kolm liitrit. Teisel päeval metsast välja tulles enam ühtegi mustikakohta ei näinud, mis oleks uuesti metsa meelitanud, nii et selle kahe päevaga siis seekord korjamine piirduski.
Pr., R. ja Riinaga käisime teisipäeva õhtul SUURE KIVI JUURES ja sealt edasi vaatetornis ning õpperada mööda tagasi. Mõnus oli! Peaaegu kolmetunnine matk. Saabusime koju kell pool üksteist, kui memme-taadi olid juba endid magama sättimas.
Pr. ja R. tegid kolmapäeval-neljapäeval kahepäevase Põhja Eesti tuuri - tutvusid põhjaranniku vaatamisväärsustega kuni Narvani välja.
Reedel olid memme-taadi linnas ning meie R.ga korjasime vaarikad ning kastsime. Herned maitsesid imehästi - suured ja magusad. Õhtul saun ning vaarikate puhastamine.

Laupäeval kell 12 kogunes meie suguvõsa kokkutulekule Lagedi lähistele Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi õuele. Üks sugulastest elab seal lähedal ja on aidanud muuseumimaja vundamendist alates ehitada.
Joh. Tõrs - muuseumi omanik, haldaja ja giid - on üks tõelisemaid EESTI MEHI, keda ma olen näinud - andekas mitmel alal (kunst, muusika, näitlemine), tark, kaval , humoorikas ja mis kõik veel.... Tema elust ja tegemistest ja juttudest saaks kindlasti väga hea filmi - kui seda juba tehtud ei ole!
Muuseumil on oma tagasihoidlik kodulehekülg ka - personal.inet.fi/koti/ml.valoma/

Suguvõsa kokkutulek aga jäi sel aastal lühikeseks - ilmselt segas ka Tallinna lähedus. Ja kontsert Lauluväljakul, kuhu paljud kella 20-ks ruttasid. Igatahes meie vahva vahmiili lipp langetati juba samal õhtul ning anti edasi järgmise aasta kokkusaamise korraldajale - Tiinale, ja kokku saame siis Otepää lähistel.
Raamatusse oli kirja pandud 114 osalejat - viimasena saabus Tr.. Päris paljudel olid kaasas väikesed lapsed. Nii et suguvõsa edeneb ja noored tutvuvad omavahel!
Seekord otsustati, et koos käiakse igal aastal, niikaua kui on korraldajaid.
Aitäh Kaljole perega, kes seekord peakorraldajad olid!

Levon tüdrukutega tagasi

Eile oli Pir.il rõõmupäev - Lev. koos Karina-Kristinaga saabusid Armeeniast tagasi.

Ja otsustasin ära, et lähen nüüd kohe Virvesse, sest marjad võivad veel nädalakese oodata oma ärakorjamist.
Musti sõstraid ikka korjan nii palju kui neid valmis on, sest herilased on neil samuti kallal.

Pa. püüab seitsme lõksuga mutte ja ühe on isegi kätte saanud. Nad on üldiselt väga osavad! Lõksud on küll kinni läinud, kuid sees ei ole kedagi!

3 nädalat puhkust

Nüüd siis ootavad kodutööd tegemist! Täna värvisin Sangastes aknaid ja veidi ka majaseina. Õhtul korjasin kaks karbitäit mustsõstraid sügakülma. Tikrid on juba söödavad! Pa. lõikas palke. Pr. meelitab Virvesse minema, aga ... ei tea veel, äkki minna ülejärgmisel nädalal - peale suguvõsa kokkutulekut?
Reedel sai mesilastelt võetud 14 pooleliitrist purki mett.

Ilvesteade

Miks küll kõik head asjad satuvad samale ajale ja just see nädalavahetus on juba broneeritud Ilvesteateks?
Need head asjad, mis mul jäid nägemata, olid - meie panga suvepäevad Käärikul, memme-taadi-Pir.-Tr. Tartuskäik, iluuisutamise galaetendus Lõunakeskuses ning Hansapäevad Tartus (hea, et avamistki nägin).

Ilvesteatel jäin oma o-jooksuga enamvähem rahule - mõlemal päeval aeg veidi alla tunni, kuid - laupäeval võtsin VALE PUNKTI ja seetõttu tühistati meie võistkonna tulemus.
Viimati võtsin vale punkti väga ammu - ülikooliajal. Meelde on see jäänud just seepärast, et tolle võistluse pärast jäi mul ühele teisele üritusele minemata ja pärast ei saanud ka võistluselt tulemust, mida minult oodati.
Tookord meelitasin Kar.`i ja Al. osa võtma matkast "100 km 24 tunniga", ja ise sinna siis minna ei saanudki, sest treener A. Kivistik ütles, et ma reedan ülikooli, kui ma võistlema ei tule (ju siis oli mingi kõrgkoolide jõukatsumine Lahemaal). Selle vale punkti tõttu sain tuttavaks Uku ja Leena A.-ga, kes olid siis rajameistrid. Nad olid väga kenad ja tundsid mulle kaasa. Seal ma samuti ei kahtlustanud, nagu nüüdki, et punktid võivad nii lähestikku olla. (Hiljem töötasime Ukuga koos TA EBI-s ja saime suurteks sõpradeks).

Eile - laupäeval - oli meie esimese vahetuse mees kaks ja pool tundi metsas (kõige kauem), nii et meie Volliga - 2. ja 3. vahetus - läksime ühisstardist metsa (2.20 võistluse algusest tehti veel metsa minemata võistlejatele ühisstart, et võistlus liiga pikaks ei veniks). Nii et igatpidi läks nässu - viimased oleks me niikuinii olnud, nüüd siis tühistatud. Täna oli meil parem päev - Anti (meie uus võistleja), mina ja Volli - võitsime Otepää eliitvõistkonda, kes aga eelmistel päevadel veatult võistlesid. Nad said vaatamata kõigi tänastele vigadele kolme päeva kokkuvõttes 2. koha pjedestaalil ja auhinnaks IlvesExtra kinkekaardid. See eliitvõistkond jooksis koosseisus - Pa., Rokukas ja Liivi. Võitsid põlvakad - aga see oli ka nende kodumets!
Muide - jutt käib koguaeg veteranide (50+) võistkondadest.

Võrtsjärv ja Hansapäevad

Eilsele o-päevakule jõudsime Pr. ja R.ga ühena viimastest. Vehendile, täpsemalt limnoloogiajaama bussipeatusse. Saime tee peal väikest viisi vihma ja mets oli seal ka veidi märg, aga see tuli ainult kasuks - jahutas palavust. Mul oli sama seis mis Pa.`l Taevaskoja võistlusel - et suunaga üldse punktile peale ei saanud - ikka mööda, küll paremale, siis jälle vasakule. Et mul seal Taevaskojas see asimuutjooks nii hästi õnnestus, siis arvan, et olin siin lihtsalt lohakam - arvasin, et see ongi lihtne!
Homme-ülehomme Ilvesteatel on siis näha, kas õppisin midagi eilsest.
Ujumas käisime sealsamas paarisaja meetri kaugusel Võrtsjärves. Vesi oli kerge lainetusega ja soe-soe. Ja rannakivid ja päike - mida sa veel hing tahad! Isegi õhtul kella 8 ajal oli päike mõnusalt soe. R. korjatud metsmaasikad kosutasid hästi pärast väsitavat jooksu.
Tagasiteel helistas Tiiu ja kutsus Hansapäevade avaetendusele Raekoja platsil. Algusega kell 22. Päris tore oli. Eriti jäid meelde kõhutantsijad - meenus Monika. Lõpetuseks õpetati meile kõigile Tartu tants ja siis tantsisime kõik koos. Ilutulestikku ei olnud, kuigi arvasime, et vähemalt ühe paugu oleks ikka võidud ikka teha! Selle asemel müristasid korraks kaks ägedat mootorratast.

Homme tulevad taadi-memme-Pir.-Tr. Tartusse, kuid ma ei näe neid :((((. Sõidan õhtul maale, sest homme algavad Piusal juba kell 11 stardid. Nii palavaga ei tohiks inimesi keskpäeval metsa saata!

Vihm tuligi!

Olin üleeile nii lahke ja lubasin vihmal sadama hakata, ja seda ta eile tegigi! Suure tuule ja mölluga. Vahepeal pidas vahet ja sain kuiva nahaga töölt koju, aga õhtul ladistas jälle.
Pühajärvel oli keeristorm, mis viis puhkekodu katuse. Need plekkkatused on ikka kerged maha tulema!
Sangastes oli lausa 4 tundi järjest sadanud. Pa. helistas päeval ja teatas, et oli just kõik ära kastnud ja ka vannid kaevust jälle vett täis pumbanud, kui hakkas padukat tulema.

Hirmus kuumus

Kell on 10 õhtul ja Tartus ikka veel 29 kraadi sooja. Võrus oli täna üle 35 kraadi olnud. Meil Sangastes vaatasin kella 14 ajal kraadiklaasi, oli 33 kraadi.
Ma ei mäleta ühtegi nii pikalt nii kuuma suve!
Laupäeval käisime Taevaskojas orienteerumas - väikelinnade võistlusel. Meie rada oli 4,5 km pikk. Joosta jõudsin ainult esimesel poolel, lõpus oli kõndimisegagi raskusi. Vahepeal oleks võinud kusagil joogipunkt olla!
Ujumas käisime Kiidjärvel, seal on mõnus ujumiskoht - liivarand, ujumissild ja päevitamispingid. Vesi oli soe ja tuul oli ka soe. Minu esimene veeskäik sel suvel.
Kella 19-st sai Põlvas Ühisgümnaasiumi sööklas õhtusöögi (kõik teised võistlusalad olidki Põlvas). See oligi ainuke korralik söömaaeg sel nädalavahetusel. Ega nii kuumaga süüe ei tahagi.
Sain selleks suveks oma maasikaisu täis. Ja metsmaasikaisu ka.

Täna segasime rootsi värvi ja värvisime veidike maja, õigemini tuulekoda.
Pa. tõi mind õhtul Tartusse ja pani ukseakna ka üles tagasi, nüüd võib siis ikkagi vihma sadama hakata!

Kahekesi

Esmaspäevast jääme oma kontorisse kahekesi tööle ja nii kuni puhkuste aeg läbi saab, ehk siis septembri keskpaigani. Mis ei ole sugugi lõbus ei meile ega klientidele, sest järjekord muutub siis meilgi igapäevaseks, nagu on praegu mujal kontorites.
Aga eks näis! Võibolla kõik inimesed lähevad lõpuks puhkusele - mere äärde ja teistesse randadesse - ja saame meiegi seal tööl siis puhata.

Eile käis Tiiu mul lõpuks külas ja läksime ratastega sõitma. Plaan oli sõita laululava taha Emajõe äärde, kuid Toomemäest möödudes kuulsime ooperiaariaid ning läksime hoopis sinna piiluma. Oli kontrolletendus ja peale publiku vähesuse ei olnud seal muidu vist midagi teistmoodi. Vaatasime kuni vaheajani seal aia taga, aga siis hakkas mul rõske olemine ja tahtsin koju. Tiiu saatis mind pool teed ja läks siis ise tagasi veel vaatama. Ta on ikka tõeline ooperifänn!

Pesumasin laseb vett läbi, pean minema jälle põrandat kuivatama.
Ja siis maale!

Seelik

Eile tegelesin veidike uksepiitade värvimisega ja määrisin oma rattapüksid - olin küll üliettevaatlik ja otseselt värvi endale peale ei ajanud, kuid seisin tabureti peal ja sinna siis sattusid ilmselt paar pisikest piiska. Ja pärast - ukse ettetõstmise vaatlemisel - istusin pahaaimamatult samale taburetile! Kuna püksid on tumerohelised ja värv helebeez, siis on täpid ikka liiga näha.
Loodan nädalavahetusel nad maal mingi lahustiga puhtaks saada, aga täna siis pidin kuuma ilma tõttu seelikuga sõitma minema. Muretsesin küll, sest mul ei tulnud meelde ühtegi korda, mil ma oleks siin Tartus kleidi või seelikuga sõitjat näinud, aga uskuge või mitte - esimene täna vastusõitnud isik Kesk tänaval kella 8 paiku hommikul oli naine ja samuti seelikuga!
Esialgu oli sõita imelik, kogu aeg oli tunne, et kohe on seelik üle pea (ja siis ei näe ju midagi :)) ), aga pärast see tunne kadus ja kõik oli OK. Ilmselt pean seelikuga sõitma veel selle nädala lõpuni, sest kuumus aina kasvab.

Uusi asju

Täna sõitsin peale tööd (mis lõppes juba kell 15) ARK-i oma UUTELE juhilubadele järele. Tagasi tulles sõitsin sama marsruuti mis 10 päeva tagasi, kui ma neid tellimas käisin. Kaotasin siis nimelt rattaluku võtme ja lootsin, et ehk leian üles - see oli musta fliispaelakese otsas. Maanteeäär oli täis igasugu sodi seal ARK-i lähedal. Igasugu kummijullad, mutrid ja 5 töökinnast vedelesid minu marsruudil. Kuid võtit musta paela otsas ei näinud.
Tegelikult ma aimasin kuidagi ette, et ma selle ära kaotan, sest just vahetult kas eelmisel või üle-eelmisel päeval enne kaotust lahutasin kaks rattalukuga kaasasolevat võtit, mis seni olid koos olnud alates luku ostmisest. Panin teise tagavaraks sahtlisse, aga kohe oligi seda vaja, sest paariline laskis jalga.

Kodus ootasid Pa. ja uks ja poisid olid ka juba töölt kodus.
Nii et - nüüd on meil UUS (liba)uks - sarnane naabrite uksega. Uksepealse akna võttis Pa. Sangastesse kaasa ja teeb reedeks korda - uued liistud, topeltklaasid, värvimine. Loodame, et vahepeal vihma ei tule! (Nagunii tuleb, kui ei tohi).

Eile laenutas Pa. kaaruti Madisele ja täna oli maja juurest hein maha niidetud. Üks mure jälle murtud! Kartsin juba, et pean nädalavahetusel neid jubedusi soome oblikaid ja ohakaid minema heina seest välja kiskuma.

Roosid

Piimatädi tõi meile hunniku roose ja istutasime need osaliselt kaevu kõrvale ja osaliselt kuuseheki äärde. Päris vahva oleks, kui sellise palavusega mõni neist kasvama jääks.
Me ei olegi oma talumaja juures roosindust arendanud. Kunagi tõin Otepää laadalt roniroosi ja istutasin elumaja seina äärde, kuid kanad siblisid selle sealt välja. Olin selle üle nii nördinud - meil on 40 ha maad, sibligu igal pool mujal!
Nüüd ei ole meil kanu juba mitu aastat, ja ka koer on vana ja viisakas - ei tuhni eriti maad üles (Ingel pidi praegu selline koer olema, kes kõik istutatu üles kraabib).

Esimesed seitse maasikat sõime ära ja Pa. oli rõõmus, et sel nädalal valmivad maasikad ja tema on üksi kodus!
Katsime maasikad katteloori ja võrguga, et linnud kõiki marju ära ei toksiks.
Ja sellist luksust, et oma aiast metsmaasikaid saaks korjata, meil varem ei ole olnud. Nad on küll varemgi kohati õitsenud, aga nii korralikke marju küll ei ole olnud. Muidugi kui kuumus samamoodi jätkub, siis kuivavad nad ära järgmiseks nädalavahetuseks.

Kidi tuli koos meiega Tartusse, sest pääsudel tulevad kohe-kohe pojad pesast välja ja pääsuvanemad olid kassi peale kole kurjad - pikeerisid pidevalt ja tegid koledat häält, et kiisut võimalikult palju hirmutada. Nii et kiisul rahu sel möödunud nädalal ei olnud. Pa. ütles, et ta ei tahtnudki õues olla, vaid passis toas.
Sama hästi võib ta ju Tartus toas olla!

Virveküla unistus

Minu unistus Virvekülla koos Pr.-R.ga minna ei täitu - olen võtmehoidja ja ei tohi Tartust nii kaugele ära sõita. Koju lähen küll - sealt saab tunni ajaga kohale sõita, kui vajadus tekiks.
Eile helistas Õie ja teatas uudist - suguvõsa selle aasta kokkutulek on viimasel juuli nädalavahetusel. Kusagil põhja pool (Tallinna kandis), täpsustan selle siia hiljem. Siis on mul puhkuse esimese nädala lõpp.
Täna sain teada, et meie uus elanik - Kill - ka suitsetab. Masendav, kuidas inimesed oma raha eest end tapavad!

Juuste värvimine

Käisin täna jälle juukseid värvimas ja lõikamas (265.-EEK).
Jaanilaupäeval oli meil Sangastes üle hulga aja kogu pere koos - kõik pojad ja kaks neist kaasadega. Õhtu ise oli aga täpselt vihmane - kell 13.25 hakkas sadama, siis vahepeal oli paar tundi normaalne, ja grillimise ajal jälle sadas. Grillisime siis räästa all. Sadas päris korralikult.
Laupäeval ja pühapäeval ja täna ja ka enne jaanilaupäeva olid ilusad päikselised ilmad, miks siis niimoodi!?!
Samas - Tallinnas olevat ilus ilm olnud, nii et --- mõnedel vedas.
Muidugi vihma oli väga-väga vaja, sest kõik kõrbes - viljapuudel ja vaarikatel lehed juba kolletasid ning maasikad olid väga õnnetud.
Ja kindlasti nii mõnedki tulekahjud jäid Eestimaal vihma tõttu puhkemata.

Kuumus

Täna peab aknad kinni hoidma - et kuumus tuppa ei pääseks! Üle paarikümne aasta kuumim 20. juuni.
Praegu on siin meie lähedal füüsikahoone katusel 26,1 kraadi ja kell on 21.47, aga kella 14 ajal oli Tartus peaaegu 30 kraadi: http://meteo.physic.ut.ee/
Memme jättis meile viimasel ööbimisel ühe õhukese baikateki - ja aitäh talle selle eest! Üks oli siin juba enne, nii et oleme Mardiga päästetud! Ega vatiteki ja villase tekiga ei saagi praegu enam magada.
Eestimaal on ikka vahva kliima, saab kõiksugu temperatuure tunnetada! Pole igav!

Jälle tööl

Väike puhkus saigi läbi. Päike isegi segas tegemisi, sest keskpäeva paiku pidin 4-5 tundi toas tegevust leidma - neelasin selliseid tablette, mille puhul otsese päikesevalguse käes viibimine võis tekitada allergiat. Ja ma ei katsetanud, sest - olen niigi allergiline päikese suhtes.
Koristasin veidi kappe, lugesin palju ja magasin ka palju - näiteks peale lõunasööki (mmm, eriti mõnus, unistan ikka, et saaks töö juures ka siis veidike tukastada!).
Ilmad on tõesti palavad, 28-29 kraadi kõige kuumemal ajal.
Need paar peenart, mis meil on, jõudsin ilusti korda teha.
Rabarberid olid kuum teema, küpsetasin nädalaga kolm kooki, tegin 3 x kisselli ja lõikusin neid ka sügavkülma tulevaste kissellide jaoks.
Sel aastal läks õnneks niitmisega - helistasin õigel ajal, kui M.K. oli just alustanud silotegemisega, ja meie tagumised niidud ning suur kolmnurk saidki reedel-laupäeval niidetud ja koguriga koristatud. Maja ümbert lubas ta kuiva heina teha.
Eile-üleeile oli aga Rüütli talus rahvarohke - vanemad pojad oma kaasadega ja minu pinks olid külas. Noored käisid nii laupäeval kui pühapäeval Kääriku järve ääres peesitamas ja ujumas - vesi pidi supersoe olema!
Sai teoks sõit Läti piiri äärde, Koiva jõgi on ikka armas! Herefordi pullid ja rästikud olid kuuma eest kuhugi varjunud, aga mesilased sumisesid seal hoolega ja kihulased ründasid! Tänu kihulastele jäi vaatetorniski käimata, sealt oleks kindlasti imeilus vaade avanenud. Imestasime, et maastik oli kuidagi mereäärne - rikkalikult õitsevad muulukad karjamaal, võrratud männimetsad, kadakad, lillad lilled, millistesse ma armusin arvata võib et Käsmus jne.
Peaks sinna millalgi rattamatkale minema - kui muulukaid süüa saab!

Täna - esimesel tööpäeval - läks suhteliselt hästi ... ainult üks peavalutablett!

Puhkus!

Mul on nüüd üks nädal puhkust ja tundub, et õigel ajal - ilm on läinud soojemaks ja päikselisemaks.
Käisin eelmisel neljapäeval Lalla juures külas peale tööd ja kirjutasin siia blogisse ka pika jutu selle kohta, kuid kui salvestama hakkasin, teatas tekst ekraanil, et sorry, praegu ei saa, teeme parasjagu blogikeskkonda tugevamaks ja paremaks.
Lalla andis mulle portsu pilte - põhiliselt meie perest, millised ma ise talle kunagi olen andnud, ja väikese vihiku tema venna Augusti joonistustega. Lubasin käia seda näitamas Tartu kunstimuuseumis, sest Lalla soovib oma vendade Augusti ja Fritsu pildid anda kunstimuuseumile.
Reedest alates olen Sangastes.
Meil ei ole seal internetti, praegu blogin Sihval koolimajas, aga peangi lõpetama.
Tr., õnnitlused!!!!

Kokkutulek

1971. aastal lõpetasin Tallinna 22. Keskkoolis 8. klassi. Tänavu siis möödus sellest juba 35 aastat. Meil on 8.a klassi lõpetajate kokkutulekut peetud nüüd juba kolm korda, see oli neljas kokkusaamine - iga 5 aasta järel. Samas paljud meist lõpetasid seal koolis ka 11 klassi, kuid erinevates klassides - erinevate kallakute tõttu. Mina jätkasin a klassis lõpuni. Meil oli keskkooli osas filmikunsti ja muusika kallak, naaberklassis piimandus ja vist veel midagi.
Aga siis kokkutulekust. Kohtumispaik oli Kevade tänava koolimaja juures, mis on praegu hoopis remondis ja möödunud õppeaastal seal õppetööd ei toimunudki. Ott teadis rääkida, et remont ei saagi valmis, aga praegu olid ikka remondijäljed veel näha - territoorium piiratud, akende ees kiled, mingid kotid vedelemas jne.
Tegime seal grupipildi ühe möödakõndinud neiu kaasabil ja sõitsime Viimsi poolsaarele Püünsi külla Tiia juurde. Tal on väga ilus kodu - kõrge maja iluaiaga. Päike kadus ja hakkas hoopis vihma sadama, seetõttu kobisime kohe majja ja õuepidu jäi ära. Grillahjud olid seal õnneks sellised pealt kinnised, et vihm vähemalt grillimist ei seganud.
Meil ei olegi kunagi varem nii korralikult ettevalmistatud kokkutulekut olnud. Taago oli ikka tõsiselt vaeva näinud! Ja muidugi Tiia ning tema abikaasa Avo ja tütred, kes hoolitsesid söögipoolise eest! Ja Urmas ning Maret, kes meid üldse eelnevalt üles otsisid ning veensid kokku tulema! Kava oli minutipealt paika pandud ja rippus seina peal.
Alustuseks sõime veidi ning siis toimus garaazis pinksiturniir. Laud oli umbes 4 korda väiksem kui tavaline laud, selline pikk ja peenike. Kõik osalesid ning naiste seas tuli võitjaks Maarika ning meeste seas Sten. Profid Olavi ja Taago ei võistelnud. Võitjad (ka edaspidi) said kaela ilusad suured kokkutuleku graveeringuga metallmedalid.
Siis kutsuti grilltooteid sööma - liha ja saslõkki, mis olid vahepeal valmis saanud. Seejärel oli vaja pead tööle panna - et vastata viktoriini küsimustele. Võitja oli Mart.
Pärast seda oli üllatus - selleks oli ansambel koosseisus Taago (kitarr), Kalle (akordion) ja Olavi (basskitarr). Kõikidele jagati laulude sõnad ning toimus ühislaulmine muusikaansambli saatel. Siis selgus, et vihm on korraks vähemaks jäänud ning õues sai ära pidada korvpalli vabavisete võistluse. Võitsid Maret ja Taago. Medalid said selleks korraks otsa ja rohkem võistlusi ei peetud. Seejärel kogunesime kõik jälle elutuppa ning toimus filmivoor - igaüks sai Taago kaamerasse 3 minutit endast ja oma tegemistest rääkida. Edasi läks tants ja trall ning laulmine kuni kella 23-ni, mil oligi planeeritud lõpetada.
Hästi vahva kokkutulek oli, suur aitäh korraldajatele!
Kõigi nende ürituste vahel ja sees saime seejuures ka piisavalt palju omavahel vestelda. Mille üle mul oli eriti hea meel.
Püüan siia osalejad kirja panna - Elena, Anni, Maret, Eve, Tiia, Maarika, Aini, Anu, Urmas, Ott, Taago, Andrus, Olavi, Sten, Priit, Vadim, Mart, Kalle - kokku 18.
8. klassi lõpetajate arvu ma siin ja praegu öelda ei oska, kuid Aini mäletas, et tema tuli meie klassi 45-ndaks õpilaseks.

Teater

Reedel, 2. juunil, olin äravalitute seas, kel oli eelmisel aastal täitunud 10 aastat meie pangas töötamist. Meid olevat olnud kokku 100 inimese ringis, keda kutsuti Estonia teatri sinisesse saali pidulikule vastuvõtule ja operetti "Viini veri" vaatama. Kohal oli meid seal umbes 70. Minu armsaid sõpru Valga kontorist kolm - Ave, Eve ja Kersti. Hästi liigutav oli üle paljude aastate Estonia teatris etendust nautida.
Kui keegi ütleks mulle, millal ma seal viimati olin?
Praegu suudan meenutada seda, et käisime Kar.`iga pärast Vilniuse-perioodi ehk siis 1979. või 80. aastal seal balletti "Romeo ja Julia" vaatamas - lihtsalt võrdluse mõttes, sest Vilniuses käisime seda kolm või neli korda vaatamas (olime mõlemad armunud ühte tantsijasse ja ka selle balleti muusikasse). Seda balletti oli Estonias päris naljakas vaadata, sest Vilniuse ooperi- ja balletiteatris on umbes neli korda suurem lava. Siin meie laval sai tantsija võtta vaid hoogu ja teha ühe - paar hüpet ja siis pidi pidurdama, et mitte orkestrisse kukkuda. Suurel laval on ikka hoopis teine asi - ja vabalt võib mitu korda sama etendust vaadata, sest lihtsalt nii palju on vaadata - igas nurgas toimub kogu aeg midagi huvitavat.
Elasime Kar.`iga pool aastat Vilniuses (tegime seal diplomitööd) ja pärast kodus teatripileteid üle lugedes (need olid ilusad värvilised piletid ja minema ei raatsinud visata) selgus, et olime keskeltläbi igal neljandal päeval käinud ooperi- ja balletiteatris! Vaatasime oopereid, ballette ja ka operette. Käisime ka ühel korral leedu draamateatris, aga seal ei olnud sel päeval tõlkimisvõimalust ja me ei saanud etendusest midagi aru, Antigonet lugenud ka ei olnud, nii et sinna me rohkem ei läinud. Ühel päeval käisime aga ka vene draamateatris, mis jättis täiesti kustumatu mulje. Seal oli etendus nimega "z`õli-bõli" ehk meie keeli - elasid-olid, ja see oli tõeliselt hea tükk ning ka väga hästi mängitud. Mäletan siiani, kui maruliselt pärast plaksutati ja et see läks tõeliselt hinge.

Eile ja täna

Eile lendas Pir. oma tüdukute ja Lev.`iga Armeeniasse! Külla Lev.i vanematele, keda Lev. Pir.i arvates nii umbes viis-kuus aastat näinud ei ole. Vahva, tahaks ka Armeeniasse! Lugesin kunagi "Pantrikuru vange" ja sealt sain oma kustumatud muljed armeenlastest ja armeenia mägedest.
Lev. kutsus ka, nii et kunagi võibolla sõidangi!
Mina aga sõitsin eile õhtul hoopis Tallinna oma ema-isale külla. Leidsin seal taadi kaasabil veel lapsepõlve pilte, mida ma isesesvalt eelmine kord ei leidnud (aga mäletasin olemas olevat).
Täna oli meil tööalane koolitus Salme kultuuripalees, mis oli päris vahva. Koju Tartusse sõitsin rongiga, kuna Balti jaam oli lähedal ja aeg ka klappis - kell kolmveerand kolm väljus rong. Kuid sellesama aeglase rongiga - sõidab üle kolme tunni - teinekord küll ei viitsiks sõita. Ja magada seal ka ei saa (bussis ma jään ALATI magama). Peaks proovima kiirrongi ka ära, võibolla pühapäeval! Sõidan nimelt ka homme õhtul Tallinnasse - reedel jälle koolitus ning õhtul teater, laupäeval klassi kokkutulek.

Kalmude korrastamine

Möödunud nädalavahetus oli meie talus harjumatult rahvarohke - Mik. oma perega, ning lisaks memmele ja Õ.le võeti kaasa ka Helsa Tartust. Laupäev oli siis Laatre surnuaial korrastamise ja istutamise päev. Saime vihma ka, aga ---- märjaks saamise eest kaitsesid vihmakeebid.
Saatsime Õ.ga Helsat õhtuse Tartu bussi peale ja --- buss jäi kolmveerand tundi hiljaks! Aga ta siiski tuli, just siis, kui hakkasime bussipeatusest ära minema. Pärast naersime, et Eesti naised on ikka kannatlikud!

Õli, Pir. ja aknad

Need asjad juhtusid tegelikult juba eile, aga peaks ikka kirja saama: Pa. käis Hyundaiga Otepääl õli vahetamas, Pir. helistas õhtul, et tuleb Tartusse ja seetõttu hakkas mul kiire akende pesemisega - tahtsin need puhtaks saada, enne kui ta tuleb.
Ooo kui ilusad on puhtad aknad - tõesti! Pir. jõudis küll enne kohale, kui lõpetasin - õhtul kell pool kümme.

Päev Tallinnas

...algas päris nutuselt, s.o. ilm nuttis - suured vihmapisarad kukkusid taevast alla. DISC 2. päeva koolitus oli jälle lahe - meid oli vähe ja seega tuli hoolega kaasa mõelda. Tundus, et midagi hakkasin isegi taipama neist erinevatest inimtüüpidest.
Õhtu veetsime Tr.ga Pir.i juures. Et vahepeal oli päike välja tulnud, siis läksime Sepi ja tüdrukutega jalutama - üle raudteesilla Rahumäe kalmistu kõrvale.
Sebastian, kes oli hommikust saati haiget "mänginud" - ei olnud söönud ega joonud - tundis end õues päris erksalt ja jõi hoopis porilompidest. Ja sõi rohuliblesid. Näis mis tast saab - loodetavasti saab ikka terveks ja hakkab jälle sööma!

Ikka maha ja maha!

Nii ütleks mulle ilmselt papa Kiir!
Eile maal bussipeatusse kiirustades tuli meelde, et uued teksad jäid maha. Läksin neid ikkagi ära tooma, kuigi oli reaalne oht bussist maha jääda (õnneks ei jäänud, jõudsin napilt peale).
Täna Tartus siis - kahjuks juba Tallinna bussis istudes - meenus, et mobiil jäi korterisse laadima. Ja sinna ta jäigi.
Lubasin I.`le helistada, kui Tallinna jõuan, aga tema telefoninumber on ainult minu telefonis. Muidugi märkmiku vahel olev telefoninumbrite voldik on ka kadunud. Avastasin selle täna töö juures ja ei teagi praegu, kust seda otsida. Nii et - sorry, Inge!
Ei saa aru, miks mind nii kiusatakse!
Memme-taadi on hoopis Virves ja nii olengi siin Tallinnas omapead Lilles.
Hea, et siin lauatelefon veel alles on, ja et mõned numbrid ikka meeles ka on - sain Mik.ile ja Pir.ile helistada.
Ja selle kõige tulemusena tulebki varsti siia Tr.!

Juuksur ja teksad

Tänu Pa.`le, kes aja kinni pani, ja Mik.ile, kes mind kohale viis, sain laupäeval Otepääl lõpuks juuksuris käidud. Küll ainult lõigata, värvimiseks ei olnud Teal aega. Värvima peaks tegelikult ise, lühikeste juustega ei tohiks see väga keeruline olla. Peaks Mar.`i sõbranna appi võtma, sest Mar.`i pea värviti reedel jälle ära, seekord mustaks! (Paar aastat tagasi muutis ta end blondiks)
Ostsin endale uued teksad Otepäält. Ja käisime Mik.i, Dag.i ja Edaga Pa. sulkamängu vaatamas Otepää Gümnaasiumi spordisaalis. Neil hästi ei läinud, sest paarimees mängis haigena.
Mik. võttis Nissani ja külalised sõitsid laupäeva õhtul Tallinnasse tagasi.
Mina tulin pühapäeva õhtul bussiga ja kuigi päev otsa sadas Sangastes, ja üldse olid kõik kohad musti pilvi täis, siis pääsesin ilma vihmata Tartu koduni.

Vihm

Hommikul kuulsin millalgi läbi poolune, et miski krabiseb ja siis taipasin, et see on vihm aknaplekil. Tartusse jõudiski PÄRIS vihm, mis praeguseks on sadanud küll juba mitu tundi.
Eile ehtis päev otsa, vahepeal olevat isegi tibutanud korraks, aga õnneks pidas siiski kuivalt vastu - me olime planeerinud orienteerumist, aga märga metsa küll ei oleks läinud.
Niisiis käisime Tartu neljapäevakul Vitipalu-Illi kaardil Elva lähedal. Läbisime raja R.ga koos, näitasin talle, kuidas asimuuti joosta. Mõnus mets oli ja mõnus rada. Palju teid ja ilus männimets. Pärast käis R. pokusid vaatamas. Koduteel autos uurisime kaarti ja märkasime kollaseid (või helerohelisi) väikseid rõngaid - põhiliselt ojade kallastel - ei teagi, kas need on pokude tähised? Kas keegi teab?

Ehmatus

Eile õhtul kell 21 tuli Pr. vaatama, kas me oleme veel elus! Nii minu kui Mar`i telefon oli "vaiksel" reziimil - Mar. pani niimoodi koolis ja mina tööl. Ja pärast unustasime ümber sättida. Mul oli 8 vastamata kõnet! Pa. oli ka juba ärevuses, et meil maja maha põlenud või oleme vingu kätte jäänud. Ja kõik selle pärast, et Mik. tahtis tulla oma kaaslanna ja tema tütrega meile ööbima. Mik. oli nii nördinud - üks kord aastas, kui tal mind TÕELISELT vaja on, ma telefoni ei võta. Ja Mar. ka mitte. Kui hea, et meil on siin lähedal ka Pr.! (Kuigi tema on just see, kes kunagi telefoni ei võtnud - vähemalt oli see nii vana aparaadiga).
Ja enne keskööd nad jõudsidki - Mik., Dag. ja väike E. Õnneks Ü.`d ei olnud ja me mahtusime kõik magama.

Rattakorv ja internet

Ostsin oma rattale ette lenksu külge korvi ja Riiamäe poes oli teenindajanoormees nii lahke, et kruvis selle külge ka! Olin nii tänulik! Selle toimetamise juures avastasin ühtäkki, KUI RÄPANE mu ratas oli! Üleeilne liiva sees sõit ju!
Kodus asusin kohe ratast puhastama ja mulle küll meelde ei tulnud, et oleksin seda kunagi varem elus teinud! Mul ei ole vist varem oma isiklikku ratast olnudki!
Peeter helistas ja teatas UUDIST - ümber meie talu elumaja juures olevat käinud täna asjamees ja mõõtnud internetilevi. Ja sauna oli jäetud arve - 5400.-EEK umbes. Kui selle ära maksame, saame traadita interneti kuumaksuga 225.-EEK - s.o. püsiühenduse. See on Valga-Valka rajoonide ühisprojekti raames.

Emadepäev

Helistasin oma emale - memmele - ja selgus, et ta oli eile õhtul hoopis haigeks jäänud - kurguvalu ja väikese palavikuga. Tal oli eile mingi esinemine oma laulukooriga (Lubinokad) ja pidi siis täna bussiga taadile Virvekülla järele minema, kuid nüüd ei saanudki sõita. Taadi tuleb Virvest ära alles teisipäeval. Küll on vastikud asjad need haigused, keeravad kõik plaanid kihva!

Pr. ja R. tõid mulle imeilusaid nartsisse emadepäevaks - keskel õrnad oranzikas-roosad rosetid. Ma ei olegi selliseid veel näinud. Käisime koos nende lähedal Selveris, ostsime mulle päikeseprillid (matkal olin Pa. omadega) ja tegin kiirvisiidi ka nende (õigemini R.) korterisse - kassi silitama. R.`l on rõdu peal terve aed - kasvavad kuumaasikad, till, salat, petersell, hernes, ja mitut sorti lilli.

Tänase päeva märksõnad veel - külmkapi sulatamine, pesumasinaga pesu pesemine ja muidugi - vihm! Tartus sadas vähemalt veerand tundi vihma! Just täpselt sel ajal, kui Mar`l oli vaja bussi peale minna ja ilmselt ka bussi oodata.
Ja tegin meie eelmise sügise õuntest vormi - vist viimast korda, sest ma kahtlustan, et ega seal maakeldris enam midagi söömisväärset võtta ei ole!

Rattamatk

Tahtsin pealkirjaks kirjutada "minu esimene rattamatk", kuid siis tuli meelde, et päris esimene oli ikkagi Saaremaal, kus me Kar`i, Avo ja Velloga (umbes 28a. tagasi) sõitsime mööda saart ringi. Ööseks tulime ikka Kuressaarde (tookord Kingisseppa) tagasi ja hommikul läksime uuele tiirule. Päevade arvu ma ei mäleta, aga neid oli vähemalt kaks.
Aga siis eilsest matkast. Eellugu oli selline: esialgu lubas Pa ka kaasa tulla (et mul siin Tartu kontoris on kõik alles võõrad ja meie harukontorist ei tulnud peale minu kedagi, siis kutsusin teda endale toeks - pikk maa ka ju - 30 km). Seejärel aga tuli talle teade, et Valgas on samal päeval kabeturniir, ja tahtis hoopis sinna minna. Rääkis siis ära Pr. ja R., et mulle on tuge vaja. Ja lõpuks - päev enne üritust - avastas ka Pa., et ikkagi tahab matkale tulla (ta olevat kartma hakanud, et seal turniiril niikuinii kõikidele kaotab, sest seal on koos Eesti paremad kabetajad). Ja nii siis oligi minul kõige suurem toetustiim (ma arvan, aga ega ma ju tegelikult ei tea täpselt, kes meie seltskonnast olid pangatöötajad ja kes mitte). Kui esmaspäeval tööle tagasi lähen, siis võtan Tartu kontori nimekirja ette ja hakkan nägusid ja nimesid kokku viima - meie kõikide pildid on intranetis olemas. Niimoodi siis käib tutvumine oma töötajatega!
Ilmast. See oli vaatamata kurjakuulutavatele ennustustele nädala ilusaim - päike, soe tuul, 22 kraadi. Tõeline matkailm. Rattad ja ise mahtusime kuidagimoodi kollasesse bussi ära ja sõit algas Tartust Põlva poole kell 10.15. Sõitsime Põlvast läbi ja Ilumetsa raudteejaama. Seal sättisime endid ratastele ja sõit võis alata. Kellaaeg ei tulegi praegu meelde, kuigi Pa`lt küsisin (mul on seega silmamälu, sest seda 10.15 ma nägin ise Pa. moblalt). Esimene peatus oli Põrguhaual - meteoriidikraatri juures (75-80 m läbimõõt, sügavus 12 m, vanus 6000 a.). Teine - Rebasmäe allika juures. Tegemist on suure allikaga - vee väljavoolavuse hulk 30 liitrit minutis. Kolmas peatus - Valg(e)järv. Seal oli ka esimene pirukasöömine ning paar meest eesotsas Re.`ga käisid ujumas. Väike armas järveke, väga selge veega. Neljas peatus - Mustjärv. Üksik luik vee peal. Märksa suurem järv ja vesi pruunikas. Viies peatus - Meenikunno rabaäärne vaatlustorn. See küll kõikus kahtlaselt, kui üleval palju rahvast oli, nii et kaua seal ei julgenud vaadelda. Jalutasime mööda laudteed ka veidi rabasse ja tagasi. Edasi läks sõit Leevi poole, kus käisime kaupluses. Siis seiklesime veidi mingit allikat ja paljandit otsides, aga ma isiklikult arvan, et neid näeb ainult jõe pealt kanuust, mitte ülevalt jõekaldalt, kus meie oma ratastega olime. Igatahes seal üleval midagi huvitavat näha ei olnud ja võtsime suuna suurema kruusatee poole tagasi, mida mööda jõudsime väga vahvasse kohta - Süvahavvale. Ja õigel ajal - sillal oli just seesama Toomas, kelle kanuuga me Riinaga eelmisel suvel sama Võhandu jõe peal sõitmas käisime ja nägime ka nüüd tema nelja kanuud ning kahte kummipaati silla alt läbi sõitmas. Nad lõpetasidki kohe pärast silda selles kohas, kuhu meie oma kanuu välja tõmbasime (meie kanuu läks ümber just sealsamas Süvahavval - vett oli tookord jões vähem ning kivid rohkem väljas. See uppumise tunne on mul siiani meeles - kui satud vette ootamatult ja ei saa korraga enam hingata, kui tahaksid)
Aga seekord oli igav - ükski kanuu ümber ei läinud. Õnneks kanuusistujaile, sest vesi jões veel küll soe ei saa olla.
Samas üleval puhkeplatsil tegime teise söögipausi ning sealt sai kõrgelt kaldalt trepist alla minna paljandeid vaatama.
Edasi sõitsime paari põgusa kogunemispeatusega lõpuni - Saarjärve äärde sauna. Sinna jõudsime kella 18.15-ks. Enne naised ja siis mehed käisid saunas ja järves, meie R.ga ei käinud (vahetasin vaid kuivad riided). Kõndisime R.ga ja pärast Pa.ga järvekaldal ja vaatlesime kobraste tööd. Leidsime vahvaid kobraste puhtaksnäritud kasepalke, mida saaks näiteks meie korteris sisekujunduses kasutada, aga sealt võõralt maalt ei tohi ju midagi kaasa võtta! (samasuguseid võib ilmselt leida ka Urult jõe äärest, sest ka seal tegutsevad koprad, peaks minema vaatama)
Grillisime ja tegime ise muusikat (Tan. kidraga ja Re. lõõtsaga, lisaks meie kõik lauluhäälega). Kell 21 tuli buss järele ja rattad ning ratturid tuli jälle bussi pakkida ning paari vahepeatusega - üks neist pissipeatus keset lagedat põldu - jõudsime pimedas Tartusse.
Pa. sõitis veel edasi Sangastesse, sest tal oli mure kasvuhoone pärast - eelmisel ööl olevat seal öökülm olnud, auto klaasid olid hommikul jääs. Mina käisin dushi all ja magama.
Lõppkokkuvõttes oli matk parajalt pikk - 35 km - ja parajalt sportlik, sest päris väsitav oli kruusateel (asfalti oli tõepoolest vaid umbes 1 km Leevil) ning tihti ka liiva sees sõita. Vihma ei ole kaua olnud ning liiv seega lahtine. Lõpuks olid reielihased veidi valusad, aga muid vaevusi ei olnud - olen ju paaril viimasel nädalal peaaegu iga päev veidike rattaga sõitnud - tööle ja koju.
Viimane pingutus oli veel õhtul Tartus Riiamäest üles - varem arvasin, et ma sealt ülessõidul igaljuhul lõpuni vastu ei pea - aga näe, pidasin! Nüüd julgen sealt ka teinekord üles sõita!

Tundub, et täna ongi uue ilma algus - praegu kell 13.15 Tartus ainult 13 kraadi sooja! Ja on pilves.

Lühem tööpäev

Tänaseks lühemaks tööpäevaks plaanisin PRIA külastuse. Eelmisel aastal Valgas oli tohutu pikk saba ja ootasin siingi sellist, aga ilmselt jõudsin veel õigel ajal jaole - ainult pool tunnikest läks seal - Kooli tänaval - ja ilma probleemideta. Sain meie niitmis- ja ebasoodsate alade toetusetaotlused üle antud.
Tagasi sõites silmakliinikut märgates tuli meelde, et peaks sealt uuesti läbi astuma, sest punn silmalault ei ole kusagile kadunud. Pigistati uuesti ja nüüd määrati sama toimeainega salvi (enne olid tilgad). Tagasi kutsuti ainult sel juhul, kui punn peaks suuremaks minema, nii et ilmselt pean ma selle väikese punniga elu lõpuni leppima. Või mis?
Koju jõudsin juba kella 16 ajal ja mõtlesin seda varast aega ära kasutada ning Tiiule helistada, et võiks kusagile ratastega sõitma minna, aga .... just täna nagu kiusteks olin oma telefoni tööle unustanud - ja mujal mul Tiiu numbrit ei ole kui oma telefonis, nii et Mar`i omast polnud ka kasu.
Tänast ilmateadet vaadates tuli kerge hirm laupäeva suhtes - rattamatk Põlvamaal 30 km ja vihmas??? Ei kujutagi ette, mida peaks sel juhul selga panema!

Kohtumine tohtriga

Praegu tuli meelge, et eelmisel reedel teenindasin noormeest, kelle nime ma 2,5 aastat tagasi mällu talletasin - dr.O. Tammik. Kukkusin tookord nii õnnetult võõras garaazis, et nina lõigati pikuti pooleks. Dr. Tammik Tartust juhtus just sel laupäevasel päeval Valgas tegema plaanilist lõikust ja siis otse sealt tuli ka mind õmblema. 13 õmblust - lugesin neid, kui õmblusi maha võeti (mis oli tunduvalt piinarikkam kui õmblemine ise). Nüüd sain siis tänada teda tehtud töö eest! Ta vaatas päris huviga minu nina ja ütles, et kui poleks sellest juttu teinud, ei oleks ta midagi märganud.

Kevadised rõõmud

Imeilus suvi on saabunud! Ilmad päikselised ja soojad. Plaanisin mitut tööd nädalavahetuseks ja kõik said tehtud ka - maasikad lõpuni puhtaks, jorjenijuurikad mulla sisse ning till-salat külvatud. Redised on kasvuhoones juba päris suured, jõudsin neidki harvendada. Ja panin kurgiseemned märja lapi vahele - aga nad ei jõudnud pühapäeva õhtuks veel idaneda, Pa peab siis nad järelikult ise kasvuhoonesse külvama (kontrollisin praegu - ta oligi need täna maha külvanud). Alustasin ka Pria taotluste uurimisega ja otsisin kõik materjalid kokku. Meil käidi eelmisel suvel põlde üle mõõtmas ja nüüd on igavene jama - ühe põllu suurus tuli tunduvalt väiksem kui me olime taotlusele märkinud ja teise oma tunduvalt suurem. Lõppkokkuvõttes tuli niidetud maa pindala suurem - õnneks. Aga eks näis, mis asjast nüüd saab. Võtsin Pa ´lt volituse ja lähen ülehomme peale tööd (mul on lühem tööpäev) Tartu Priasse - kui mind siin üldse jutule võetakse.
Veel on vahepeal juhtunud, et taadi sai haiglast välja, aga rahul ta ikka ei ole - enesetunne on ikka viletsapoolne.
Ja uisutamisega on kehvasti - jää on sulanud ning platsile ei saa. Mingi vajalik jupp on neil katki ja oodatakse Itaaliast selle saabumist.
Pr. ja R. käisid pühapäeval koos Mar.`ga Urul - ja pildistasid seal, põhiliselt vist puuseeni.

Aknaümbruste värvimine ja herned maha!

Reede õhtul sõitsime Pir´iga Sangastesse - tema jaoks üle 5 aasta taas - ja hommikul Tartusse tagasi - tema loengusse, mina endale antud lubadust täitma. Tahtsin nimelt akende ümbrused valgeks värvida ja ka viimase tüki tapeeti seina panna. Õhtuks saingi endale antud ülesanded täidetud ja sõitsime Pa´ga Sangastesse (Pa ´l oli Tartus sulgpallivõistlus) tagasi. Pühapäeval helistas E. ja teatas, et oli meid laupäeval "röövimas" käinud - talle lubatud tammekesed töökoja tagant üles kaevanud (34 tk) ja Sillaniidule tee äärde istutanud. Kasutasin siis juhust ja tegin ülessongitud maast hernepeenra (R. rõõmuks). Jõudsin enne õhtut ka pooled maasikad korda teha, kuid kahjuks esmaspäeva pidin veetma voodis - jäin haigeks (öösel algas põiepõletik).
Täna käisin peale tööd uue perearsti juures ja sain rohud peale, nüüd ei pea enam piinlema.

O-päevak

Pr kutsus mind eile (käisime Lõunakeskuses uisutamas) kaasa ka tänasele o-päevakule, mis toimus Tuigol. Hästi mõnus oli, superilus ilm, lühike rada (valisin 2,4 km-se) ja jalad ei saanud poriseks. Kevadeti ongi parim joosta, sest siis ei ole pikka ja lopsakat rohukatet, nõgeseid jms. Täna oli eriliselt soe ka - vaatasin just Tartu ilmateadet, isegi kella 21 ajal oli veel 13 kraadi. Ühtegi jalga seekord välja ei väänanud, nii et läks õnneks. Ühes kohas oli muinasjutuline metsaalune - ainult roheline sammal puude vahel. Oh oleks fotokas kaasas olnud!

Ratta esimene hooldus

Võtsin rahaautomaadist 475.-EEK ja läksin ratta sissesõiduhooldusele (garantiitalongi järgi ostsime selle ratta kaks aastat tagasi, mitte eelmisel suvel, nagu me ise arvasime) .
Esimest korda elus. Ei olnud aimugi, kui palju see võib maksta. Jätsin ratta sinna ja tunni aja pärast öeldi valmis olevat. Kondasin siis mööda Lõunakeskuse poode, vaadates pidupluusesid (mul juuni alguses vaja) ja kui ära väsisin, siis vaatasin uisutajaid. Tund aega läks kui lennates, ja kui ma rattale järele läksin - küsiti mult - 25 krooni! Enne veel kinnitati, et tasuta esimene hooldus on ainult ühe aasta sees alates ratta ostmisest. Ooo - sinna ma lähen teinekordki! Firma - Silja Sport Lõunakeskuses.
Huvitav asi koduteel - juhtusime korraga viiekesi samas kohas raudteed ületama, s.t. 5 jalgratturit kõik tassisid oma rattaid üle. Seal on vaja 5 rööpapaarist üle tassida ja ma arvasin seni, et ainult mina teen seda üksinda, sest saja meetri kaugusel on tunnel ja osavamad ratturid läbivad ikka ju seda (mulle see ei meeldi, sest jalakäijate osa on väga kitsas, aga autodega koos ma ei julge sõita). Aga tundub, et see ratta tassimine on siis ikka normaalne tegu!
Tartus on üldse palju rattureid - linn on selline paras väike, et rattaga saab kõik asjad aetud ja jõuab kasvõi linna ühest otsast teise ja tagasi sõita.
Täna oligi siis meie kontori ees rattahoidmise maeioskagiöeldamisasi - ühesõnaga sinna külge saaks 3 ratast lukustada, kui veidi pikem rattalukk oleks. Nägin seda alles siis, kui mu ratas juba posti küljes oli, nii et täna jäi katsetamata. Ja ega ei teagi, kas ma oma ratast üldse võin sinna panna, see on siiski ju meie klientide jaoks - tulge kõik meie kontorisse, kes te olete rattaga ja vaja pangas käia!

Eile hommikul viis Mikk Taadi Tallinnas haiglasse uuringutele.

Nädalavahetus

Tänu sellele, et Pa mulle laupäeval Tartusse järele tuli, sain näha ka Tr´t-Pir´t, kes hommikul Tallinnast tulid. Pir üritab peale 4 või 5 aastat Floridat oma juuraõpingutega ühele poole saada ja käib siin kaugõppes.
Peale lõunasööki uhasime Pa´ga Sangastesse, seal sõime uuesti - ikka praetud pelmeene, meie viimase aja lemmikuid - ja põõnutasime õhtuni. Enne Õnne 13-t jõudsime veel poolteist tundi õues mutimullahunnikuid laiali ajada. Märkasin üht huvitavat asja - kahekesi saab poole kiiremini! Saimegi võrkpalliplatsiga ühele poole! See on alt nii ära uuristatud, et peaks tellima teerulli teenust, et muld kinni tampida.
Täna oli kasvuhoone kordategemise päev. See vajus möödunud talvel lössi lume all - metallist kaared paindusid maha. See on see Anttila kasvuhoone, millel kile peaks alati talveks pealt ära võtma. Esimesel aastal võtsime ka, aga teisel aastal jätsime peale, sest ta oli otsipidi maa sisse kaevatud ja ilmselt jäime ülesvõtmisega hiljaks - maa külmus enne ära. Siis tuli jaanuaritorm, aga sellele ta pidas vapralt vastu. Jätsime siis ka kolmandaks aastaks kile peale, kuid nüüd oli märg raske lumi see, mis saatuslikuks sai. Aga kõik kaared ja pulgad sai jälle õigesse asendisse painutada ja taguda, mina tegin väikest õmblustööd, ja õhtuks oli kasvuhoone jälle kombes! Tal on väga tugev kile, mis on päikesele ja ka külmale küll haruldaselt hästi vastu pidanud, ei ole sugugi hapramaks läinud. Rebeneb ainult õmblustest, aga see on ju parandatav!
Päeval saabusid Pr-R-Kidi ka meile appi ja värsket õhku hingama. Täna oli selle kevade ilusaim ilm, taevas ei pilveraasugi ja päikese käes väga soe. Kidi ei käinud kordagi toas magamas ja pidas vastu isegi noorte sinililletuuri metsas.
Sirelipõõsas õitsevad meil ka sinililled ja pääsukesed on tagasi! Nägin kolme vidistamas.
Õhtu lõpetas meeldiv üllatus Tartus - üks kohupiimakoogitükike oli veel alles! Oo, kui hea see oli! Aitäh, lapsed!

Kuldsõrmus

Homme on eluasemelaenu atesteerimise testi tegemine e-koolis, seepärast muudkui loen ja loen ka peale tööd igasugu tarku materjale ja pole aega muuks. Täna oli veidi lühem tööpäev ja rattaga koju sõites põrkasin Kastani tänaval kokku Tiiuga. Mõtlesime koos õhtuti ratastega sõitmas käia - kaks üksikut naisterahvast Tartu linnas.
Käisin täna ka Silmakliinikus oma silma näitamas - määrati põletikuvastased tilgad 3x päevas ja lau masseerimine kuldsõrmusega - praegu teengi seda oma abielusõrmusega. Kui kolme nädalaga ei ole punn alumise lau servast kadunud, siis lubati noa alla saata.

Jälle midagi uut

Täna hommikul jäin ajahätta tööle jala minemiseks, aga et ilm oli nii ilus, siis bussile ka ei tahtnud minna ja otsustasingi proovida rattaga tööleminekut. Esimese hooga unustasin muidugi rattaluku maha ja tulin sellele veel koju järele, õnneks mitte väga kaugelt. Mõnus on sõita! Esimene päev on veidi ebakindel tunne, aga edaspidi läheb kindlasti veelgi mõnusamaks! Kõige paremat marsruuti ma ka veel ilmselt ei tea - võimalusi on mitmeid, otseteed ei ole. Eks tulevikus katsetan erinevaid tänavaid. Praegu on mul mingi ratta üle raudtee tassimise variant, kusjuures täna segasid rongid nii minemisel kui tulemisel. Ma ei teadnudki, et nad veel sõidavad! :)))
Kui meie kontori juurde tõesti tulevad rattahoidmise konstruktsioonid ( ja täna M. ütles, et pidid tulema nii meie kui ka A. kontori juurde), siis pean seda vähemalt osaliselt enda teeneks - rääkisin selle vajadusest neljale erinevale ülemusele või asjamehele ja kui üks klient tegi hiljuti märkuse, et ratast pole kusagile hoiule panna, siis lasin tal avalduse kirjutada ja saatsin meie kontori direktorile. Ja oh imet - asi vist liigubki!
Oma senises elus olen ühiskonna heaks kaks asja korda saatnud - Lemmiku bussipeatuse ära liigutanud 2 km võrra (inimestele lähemale, vana sõjaväebaasi juurest) ja Puka-Valga hommikuse bussiliini teisele marsruudile suunanud. Selle esimese teo tegemiseks oli vaja avaldusele kümmekond allkirja koguda ja skeem joonistada, aga teise teo tegemiseks piisas ainult minu avaldusest - lubati katsetada, ja nii see buss sõidabki nüüd varahommikul läbi Sangaste ning meie kandi inimesed saavad kella 8-ks Valka tööle minna, kui tahavad.

3 vaba päeva maal

Suur Reede, Vaikne Laupäev ja Ülestõusmispüha.
Reedel maale jõudes oli seekord lausa vaja kasemahl jooksma panna, sest kaevuvesi oli kollakas ja lõhnas imelikult. Pumpasime kaevu veest tühjaks ja Pa jõudis vahepeal ka mesilased (1 taru) üle vaadata. Sooja oli varjus 15 kraadi. Mesilased olid OK. Lumi on õue pealt täielikult sulanud (kraavis veel on) . Ajasin mutimullahunnikuid rehaga laiali. Neid on nii palju, et seda tööd saan teha veel paar nädalavahetust. Pa lubas teha tuuleveskeid muttide peletamiseks. Midagi tuleb tõesti ette võtta! Enne õhtut jõudsime veel kuuriotsa puuriida kuuri sisse vedada. Aga siis olin küll nii väsinud, et pärast sööki kohe magama - ei ühtegi filmi.
Laupäev läks minul rohkem puhkepäevana kirja - pesu peseb õnneks masin ise ja seda isegi 2 korda järjest! Õue nöörile riputada ta kahjuks ei oska! Vahtisin hommikupoole telekast kõiki vajalikke kordussaateid, mis eelmisel nädalal nende õigel ajal vaatamata jäid, siis aga oli juba lõunasöögitegemise aeg ja nii jõudsingi õue alles pealelõunal. Aga vihmapiisad peletasid sealt üsna pea tuppa tagasi, kuigi piiskadeks nad jäidki - vihma sadama ei hakanudki, kuid pilved olid vägagi aukartustäratavad ja tuul tõusis. Pa vahetas auto naelkummid teiste vastu ja tegi veel midagi, mida ma praegu ei suuda meenutada, aga igatahes õhtul ta ütles, et sai palju tööd ära tehtud. Vastupidiselt minule.
Täna aga on Pa sünnipäev, ta saab minust jälle aasta vanemaks. Igal aastal ainult 15 päeva oleme ühevanused. Käisime hommikul koos metsas talle sünnipäevalilli - sinililli - korjamas. Muidu päev nagu ikka, vaid iga natukese aja pärast helistati Pa´le ja õnnitleti. Pealelõunal tõi ta mind ja kassi Tartusse tagasi ja läks ise kommikarbiga sulgpalli trenni Otepääle.
Kassiuudiseid ka - Kidi oli reedel päris vapralt õues - tal oli huvitav, muudkui hiilis igal pool ringi ja varitses linavästrikke. Kuid laupäeval ta ei tahtnud õues olla - vist oli kõik huvitav ära nähtud.