Teater

Reedel, 2. juunil, olin äravalitute seas, kel oli eelmisel aastal täitunud 10 aastat meie pangas töötamist. Meid olevat olnud kokku 100 inimese ringis, keda kutsuti Estonia teatri sinisesse saali pidulikule vastuvõtule ja operetti "Viini veri" vaatama. Kohal oli meid seal umbes 70. Minu armsaid sõpru Valga kontorist kolm - Ave, Eve ja Kersti. Hästi liigutav oli üle paljude aastate Estonia teatris etendust nautida.
Kui keegi ütleks mulle, millal ma seal viimati olin?
Praegu suudan meenutada seda, et käisime Kar.`iga pärast Vilniuse-perioodi ehk siis 1979. või 80. aastal seal balletti "Romeo ja Julia" vaatamas - lihtsalt võrdluse mõttes, sest Vilniuses käisime seda kolm või neli korda vaatamas (olime mõlemad armunud ühte tantsijasse ja ka selle balleti muusikasse). Seda balletti oli Estonias päris naljakas vaadata, sest Vilniuse ooperi- ja balletiteatris on umbes neli korda suurem lava. Siin meie laval sai tantsija võtta vaid hoogu ja teha ühe - paar hüpet ja siis pidi pidurdama, et mitte orkestrisse kukkuda. Suurel laval on ikka hoopis teine asi - ja vabalt võib mitu korda sama etendust vaadata, sest lihtsalt nii palju on vaadata - igas nurgas toimub kogu aeg midagi huvitavat.
Elasime Kar.`iga pool aastat Vilniuses (tegime seal diplomitööd) ja pärast kodus teatripileteid üle lugedes (need olid ilusad värvilised piletid ja minema ei raatsinud visata) selgus, et olime keskeltläbi igal neljandal päeval käinud ooperi- ja balletiteatris! Vaatasime oopereid, ballette ja ka operette. Käisime ka ühel korral leedu draamateatris, aga seal ei olnud sel päeval tõlkimisvõimalust ja me ei saanud etendusest midagi aru, Antigonet lugenud ka ei olnud, nii et sinna me rohkem ei läinud. Ühel päeval käisime aga ka vene draamateatris, mis jättis täiesti kustumatu mulje. Seal oli etendus nimega "z`õli-bõli" ehk meie keeli - elasid-olid, ja see oli tõeliselt hea tükk ning ka väga hästi mängitud. Mäletan siiani, kui maruliselt pärast plaksutati ja et see läks tõeliselt hinge.