Taadi sünnipäeval

Sügise algusega algas imeilus suvi - vananaistesuvi. Raadiouudiste andmeil oli eile - päeval, kui valiti meile uus president - Tallinnas kuumarekord 22,9 kraadi, mis lõi üle eelmise rekordi 2 kraadiga. Eelmine rekord oli aastal 1901, nii et rohkem kui 100 aastat tagasi. Tundub, et eesti inimesed on ikka eriliste omadustega, kui nende hingeline "põlemine" mõjub niimoodi kohe ilmale.

Eile sõitsime Madise autoga viiekesi Virvesse - igasügisene traditsiooniline taadi sünnipäeva külastus. Alati on sel päeval peetud ka Palamuse laata ja valgamaakad on sealt alati läbi käinud. Üritasime seekordki, kuid - keerasime auto ringi, sest autoderivi enne laada parkimisplatsile jõudmist oli umbes 2-3 km pikkune ja meile tundus, et ajakadu kõige selle peale läheks liiga suureks. Soov oli siiski Virvekülas pealelõunal veel suur matkarada läbida. Mis on omakorda juba sünnipäevatraditsiooniks saanud.
Külastasime hoopis Jõgeval paari poodi.

Memmel oli lõunaks keedetud piimasupp köögiviljadega. Tavaliselt tehakse seda suve alguses, kui esimesed herned peenral valmis saavad, kuid ka memmel oli sel aastal hernestel kaks saaki ja ta sai selle nüüd ära kasutada ja meie lemmiksuppi keeta.
J. pere ja Õ. pressisid õunamahla Harku õuntest. Virves on sel aastal õunu vähe nagu meilgi Sangastes, kuid J. väitis, et neil Harkus on õunu alati palju. Ta vist oskab puid nii hästi tagasi lõigata, et need kogu aeg kannavad! Õige lõikamine pidi nii olema, et - puust kahju hakkaks. Ja siis veel natuke. Vot!

Seekordse matkaraja läbimise "rosin" oli meiega kaasasolnud lapsevanker koos lapsega - Hannaga. Pool teed ta magas vankris, s.h. ka suure kivi ja marjasoo vaatetorni juures. Madis, Heli ja Ants nägid ikka päris vatti vankri sõidutamisega - teel kivid, puujuurikad, hiljem kitsas laudtee ja kõige lõpuks veel järsk trepp vaatetorni juurde. Jäime Õ.ga seeni korjates veidi maha ja seda viimast vinnamist magava lapsega me ei näinudki. Loodetavasti Hel. ikka pildistas!



Jõhvikad olid soos külmavõetud, st. pehmed, aga looduses oli sügise värve vähevõitu. Ja õhk oli täitsa suvine, isegi ülal tornis soe ja vaikne.
Uuetoale tagasi jõudes leidsime sealt juba vahepeal saabunud Pir.i tüdrukutega ja Tr.`i D.-ga. Ja pidu võis alata!

Tänane päev oli meil samuti küllaltki sportlik - matkasime liivaranda, seejärel kiviranda ning sadama muuli lõppu ( kus ma kunagi varem käinud ei olnud) ja tagasiteel Äntu järvede juures - seal on imeilusa rohelise veega Valge, Roheline ja Sinine järv.
Aga enne Äntu järvi jõudsime ikkagi käia ka laadal - Rakvere keskaja laadal üleval linnuse hoovis. Ostsin sealt väikese kaltsuvaiba Tartu arvutitooli alla põranda kaitseks. Madis ostis vägeva suitsuangerja. Alustasime täna päeva Maila marineeritud imemaitsvate suus-sulavate argerjatega ja ilmselt see saigi antud juhul määravaks - meenus, kui maitsev kala see angerjas ikka on.

Selline ilus nädalavahetus siis.
Tartus võttis mind vastu juba jälle rohkem valmis saanud esik - Pa. oli vahepeal väljapoolse põranda valmis teinud.

Aga praegu kiusab mind üks hammustav kärbes ja ma ei saa teda kuidagi kätte. Aidake!

Nohune nädal

Esmaspäeva hommikul pärast kesklinna perearstikeskuse külastust (vere- ja uriiniproov) hakkas 
äkki nina vett jooksma ja oligi nohu käes! Nagu enamvähem kõigil ümberkaudsetel. Teisipäeval käisin perearsti juures ja selgus, et kõik proovinäidud on normi piires, nii et - elan veel! Ja nohu pidigi olema praegu väga levinud.
Täna on juba neljapäev ja tervis hakkab tagasi tulema - Sinupreti tabletid ja nohusalv on head tööd teinud. Möödunud ööl sain isegi suu kinni magada (s.t. sai läbi nina hingata).

Blogida ei ole eriti midagi, märksa huvitavam on teiste omi lugeda!
Kui x-dream võistlused alles algusjärgus olid ja meie kandis neid peeti (Pühajärvel, Pangodis ja Kääriku ümbruses), käisime oma perega mitmel korral seal kohtunikuks (Tasa Volli tegi rajad ja kutsus meid), seega olen neid jõukatsumisi hästi lähedalt näinud. 
Leidsin hästi vahva loo selle aasta X-dreami ühest etapist:  mudalugu

Esimene öökülm

16. sept. varahommikul võttis esimene öökülm meie talus kohe jorjenid ette - Pa. helistas, et lehed ja õied on külmavõetud.
Reede õhtul, kui ta siit Tartust startis, oli küll väga külm juba ja oleks pidanud taipama, et võiks meie lillekesed kattelooriga kinni katta. Kuidagi ülekohtuselt vähe said nad õitseda - ainult kuu ja 10 päeva. Lubasime teineteisele, et järgmisel aastal oleme valvsamad ja ei lase neil nii kiiresti "surra".
Tartu jorjenitel ei ole veel häda midagi, alles uued õied muudkui tulevad.
Jäin selleks nädalavahetuseks Tartusse, sest olen haige ja pelgasin pühapäevaõhtust Sangastest bussiga tagasisõitu - tahaksin kindlasti kiiresti terveks saada ja mitte riskida uuesti külmetumisega. Söön tablette (Nolicin), mille tagajärjel pea valutab ja sees iiveldab ja süüa ei taha jne. Aga nii ongi mõnedel, nagu ravimi infolehel kirjas.

Marjadest

Eile pakkusin Ü.le oma astelpajumarju külmkapist - et võid süüa, kui tahad, aga ta ei soovinud. Väitis hoopis, et 80% Eestis kasvavatest astelpajutaimedest ei ole "õiged" ja ei sisalda neid tervistavaid aineid, mida peaksid sisaldama. Ja pealegi on nad hapud.
Võibolla on ka meie taimed nende 80% sees, ja marjad on tõesti hapud ka, aga - head morssi saab neist ikkagi.
Ja mingeid vitamiine nad loodetavasti ikka sisaldavad!

9. september 2006

Onu Leo ärasaatmine Kondsal, sängitamine maamulda Laatre surnuaial (tugevas vihmasajus) ja peielaud Sangaste lossis.

reede, 8.september

Pa. otsis plekitükke kokku (Tartu esiku katuse jaoks) ja oli juba autot ärasõiduks käivitamas, kui tuli päike välja. Avaldasin arvamust, et võiks kiiruga mesilased ära vaadata - ei tea ju, millal jälle päikest näeme, ja nii siis oligi - Pa. pani valge kitli selga ja kadus mesilaste juurde. Mina aga korjasin astelpajumarju ja palusin ... ilusat ilma. Ja see aitas! Päike paistis õhtuni. Vurritasime mee kohe ära ja saime veel 16 pooleliitrist purki (suvel oli umbes sama saak). Vähevõitu kokkuvõttes, aga taadil oli sel aastal rekordsaak, nii et Pr. ja Mik. on tema käest juba palju mett saanud. Õhtul alustasime söötmisega.
Pa. ei saanud üldse pista, kuigi tavaliselt on mesilased nii hilja juba tigedad, kui neilt mett võtta.
Lõppkokkuvõttes jäi seega Tartuskäik seekord ära ja Pr. käis tellitud matusekimbul järel Tähe tänaval.
Õhtul hilja tulid memme-taadi, Mik., Dag. ja Eda.

7.september

Käisin raamatutele kilekaasi otsimas, aga - ei mingit valikut!
Odamuses oli eelmistel aastatel päris hea valik, aga - kus see pood nüüd on? Kas keegi teab? Või mõnda teist head kohta Tartus? Kaubamajas oli ainult 2-3 mõõtu kilekaasi, ja ükski neist ei sobinud 11. klassi raamatutele.
Lõunase bussiga Sangastesse. Siin kallas terve õhtupooliku vihma. Ja oli külm - 12 kraadi. Lugesin Valgamaalasi. Ja Orienteerujat. Ja Kodutohtrit. Neid saab vahepeal postkastist.

kolmapäev, 6.september

Meie hommikune ärasõit Virvest sai teoks veidi enne keskpäeva. Loksal läks veel aega Hondal esitule vahetamisega (esialgu anti poest vale pirn ning seetõttu pendeldasime veidike poe ja töökoja vahet) ja nii jõudsin alles 14.45 Tartu bussile. Tartus helistasin Pr.le ning kutsusin sünnipäevakingituse järele.
Panin pesumasina tööle ja puhastasin pohli.
Ü. oli tagasi - Maaülikooli magistriõppes.
Õhtul panime Mar.`i kooliõpikutele pabereid ümber.

teisipäev Virvekülas

Hommikupoolel tegime Virvega veel ühe käigu suure sihi peale pohlale ja saime seekordki oma lännikud täis, kuid head punetavat kohta ei näinudki (nagu oli eelmisel aastal Helgiga Uniküla metsas käies). Korjasime mõnusalt, kogu aeg juteldes. Ei olnudki Virvet kaua näinud, Virveküla päevikut sirvides tuli välja, et viimane kord oli ta seal 3 aastat tagasi.
Pealelõunal jäi aeg jalutamiseks lühikeseks ja küsisin taadi autot kasutada, et ka küla näidata ja liivarannas ära käia. Automaatkäigukastiga on päris naljakas sõita - rihmad peavad kindlasti kinni olema, kui algaja sõidab. Sest pidurdamised on kole äkilised. Viisin Virve jälle poole neljase bussi peale (ainuke buss, mis Tallinnast Hara side peatuseni käib, vist nr. 153 Balti jaamast) ja sain sealt peale võtta Allika A. ning koju tuua. Kohe tema maja kõrval küla alguses saeti eile õhtul võsa maha ning sealt tuli välja väga armas samblane suur-suur kivi. A.gi imestas, kui seda nägi - ta ei mäletanudki, et see nii suur on.
Õhtul koristasime mesilastemaja, viisime kartulid keldrisse ning panime topeltaknad tagasi, mis suveks olid ära võetud.

esmaspäev, 4. september

Lõpetasime taadiga mee vurritamise - kokku eilsega 9 vurritäit ehk siis 27 kärge. Väiksemat sorti purgid lõppesid otsa, nii et lõpuks tuli appi võtta 2-liitrised. Mett oli sel aastal rekordpalju. Sugulastele-sõpradele jagamiseks - mett taadi põhimõtteliselt ei müü.
Kella 14 ajal helistas Ep. ja teatas oma isa (taadi noorima venna) Leo surmast. Tal olid viimasel ajal suured probleemid tervisega, mitu korda oli verd vahetatud ja oli vahepeal nädala sees haiglas, kuid nädalavahetustel käis ikka Valgamaal Kondsal, nii ka eile-üleeile. Täna aga Tartus haiglas suri - trombi tagajärjel.
Poole neljase bussiga tuli Virve omanimelisse külla - meile külla, ja oli õnnetu, et just sellisel kurval päeval. Aga mis sa teed - elu on selline - kahjuks igaüks meist lahkub siitilmast ja millal keegi, ei tea ju ette.
Käisime temaga pohlal - traditsiooniliselt vihmakeepidega (peaaegu alati Virves pohlalkäigu ajal vihma sajab). Palju ei olnud ja olid ka toored alles. Aga arvasime, et suurem osa oli juba ära korjatud, sest osa pohli vedeles maas. Oma tillukesed ämbrikesed saime aga täis.

3.september Virvekülas

Vurritasime taadiga mett. Pärastlõunal läks rahvarohkeks - sinna tulid Mikk, Dagmar ja sõbranna Margit, Triinu ja Piret Kristina ja Karinaga ning kõige lõpuks ka Jüri ja Heli. Vurritamine jäigi pooleli, sest abilisi oli küll palju, kuid seoses edasi-tagasi aidauksest käimistega oli ka herilasi-mesilasi tööd segamas liiga palju. Nõelata said memme ja Dagmar. Ja muidugi taadi mitu korda, kui ta herilasi õhust kinni napsas.
Heli vedas kivirannast kive oma uue hobi - kiviktaimla - jaoks, meie teised kõik aitasime valida. Väljaarvatud Triinu, kes oli ülimalt ametis lepatriinu ülespildistamisega.

Laupäev, 02. september

Talvepuhkus algas sügisjooksuga. Sõitsin Tallinna laupäeva hommikul vara - 6.45 väljuva rongiga. Tahtsin küll juba reede õhtusega minna, kuid - läks kiireks peale tööd oma asjade sättimisega, ja hommikul sai ju tasuta sõita. Sattusin rongis oma Tartu töökaaslastega lähestikku istuma ja mõnus meeleolu oli - arvan, et pooled reisijad või veel rohkemgi sõitsid just sügisjooksule! Rong oli täiesti täis - meie vagunis ei olnud ühtegi vaba kohta.
Balti jaamas olid vastas kolm kahekorruselist bussi, mis täitusid kiiresti ja sõitsid stardipaika Rocca-Al Mares.
Mina aga sõitsin trolliga Lillesse ja jõudsin seal veel süüa, enne kui Katr. ja Kar. mind sealt peale võtsid. Otsisime tükk aega Saku Suurhalli lähistel parkimiskohta ja lõpuks ikka leidsime ka mingi parkimisplatsi tagumises nurgas. Ilm oli üllatavalt mõnus - põhiliselt pilves, aga soe ja päike kõrvetas vaid vahete-vahel. Vihma ei sadanud. Leppisime alguses kokku, et me kõnnime raja läbi. Kuid jäin jutustama ja kõndima koos Dag. ja tema tuttava Margitiga, kes, nagu selgus, oli haige, ja nii siis kõndisime rahulikult, samal ajal kui Kar. ja Katr. tegid kiirkõndi. Vahepeal sörkisid mööda ka Tr. ja Pir. Peale teist joogipunkti, kui mulle meenus, et meil ei ole ju eriti aega, sest Virveküla ootab, lisasin tempot ja hakkasin jooksma, et Kar.`it-Katr.i kätte saada. Umbes kilomeeter enne lõppu see mul õnnestuski. Aga millise vaevaga!
Minu aeg oli 1.31.56 /vist umbes selline/
Al. võtsime auto peale Kristiinest ja sõitsime Virvekülla. Juba tee peal saime vihma ja Majakivi matka alustades pidime keebid selga panema, kuid ainult vähekeseks ajaks. Katr. oli seal esmakordselt ja teatas, et tema üles ei roni, jalad valusad! Peale lootusetult hilinenud venitusharjutusi oli ta siiski nõus kivi otsa ronima. Kivi on ju majakõrgune, kes veel ei tea!
Tegime ka külale tiiru peale ja Katr. käis liivarannas vees oma tulitavaid varbaid leotamas. Vesi oli minu meelest väga külm, aga üks külanaine solgutas põlvini merevees oma pesusid - kanged naised need eesti naised!
Uuetoal panime grilli üles ja käisime järjest kõik taadi köetud saunas. Õhtu lõppes toas kohvi ja memme küpsetatud pannkookidega. Pool üksteist külalised lahkusid, kiites taevani minu fantastilisi vanemaid. Nad on seda tõepoolest!

Möödunud nädala sündmused

Mar. viis eelmisel neljapäeval arvuti kodust minema - 4 päeva kestnud võrgupeole - ja pühapäeval vanasse paika tagasi sättides hakkas seda seestpoolt tolmust puhastama. Ja rikkus midagi ära, nii et arvuti jäi vakka ja ei teinud enam häältki.
Meie geenius Pr. nägi paar päeva vaeva ja nüüd on kõik jälle OK ning arvuti nagu uuestisündinu s.t. uue - Linuxi süsteemiga. Ja minul on siin oma maailm ja Mar.`l oma maailm ja kui kogemata oma maailmast välja ei unusta logimast, siis tema minu koju ei saa - ja muidugi mina tema omasse ka mitte.
Näis, kaua see nüüd kestab, sest Mar. juba eile nurises, et eelmises - Windowsis - oli tal juba kõik selge, aga siin ei oska oma elu veel sättida. Pr. on praegu meie manager ja loodetavasti jääb see veel mõneks ajaks nii.

Eelmisel reedel ehitasid Pa. ja Pr. väliesikut edasi ning panid vihmaveesüsteemid paika. Välimisele seinale sai esimene kiht laudu löödud.

Laupäeval ja pühapäeval oli Pa. Käärikul võistlemas - EMV-l. Laupäeval koos Rokukaga, kes oli ülitubli - sai hõbemedali. Võrdlesin oma aastatetaguse medaliga - kujundus oli sama (kompassinõel eesti kaardi kohal), kuid riik ei olnud sama! Minu medalil oli ENSV meistrivõistlused, nüüd Eesti meistrivõistlused. Vot, mis vahepeal on juhtunud!

Samal ajal kui Pr. renoveeris arvutit, tegeles R. ühe meie tooli renoveerimisega, ning eile said mõlemad enamvähem üheaegselt korda. Istungi praegu selle tooli peal ja mõnulen.
Nüüd on üks taburet veel vaja korda teha ja siis võib toole juurde tuua - vara realiseerimiskeskusest näiteks (need ongi sealt toodud).

Eile - augusti viimase päeval - läks Tartu jorjen lõpuks õitsema. Arvasin, et seda ei juhtugi, sest kaks korda niideti kevadel vaesed jorjenid maatasa (rohkem vist ei ole lihtsalt enam õue peal niidetud, sest läks nii kuivaks, et rohi enam ei kasvanud). Ma ei teadnud ju, kes niidab, aga võibolla ta tõesti ei ole enne jorjenilehti näinud.

Kilu ja Tony läksid täna ära - väidetavalt Tallinna õnne otsima ja tööle muidugi ka. Vahest jääb siis siin vaiksemaks. Juba mitu ööd ei ole saanud korralikult magada, sest snepperlukk muudkui kõlksub, - üks tuleb ja teine läheb, mingi saalimine koguaeg.

Täna pidin õhtuse rongiga Tallinnasse minema, aga ... lähen ikka hommikusega. Kell 6.45 väljuvaga. See on kiirrong ja vist pehmete istmetega, nii et äkki saab seal edasi magada? Eks näis.
Homme siis SEB sügisjooks ja edasi Virveküla - puhkan järgmise nädala - TALVEPUHKUS!