Võtsin oma selle aasta nn talvepuhkuse välja

ja ilm ongi nagu talvel! Jaanuaris oli sama temperatuur, külmaks läks sel aastal ju alles veebruaris.
Homme õhtul sõidame Pa ja Mar ´iga Virvesse ja mina jään sinna nädalaks, teised tulevad pühapäeval tagasi, sest esmaspäevast vaja kooli minna.
Täna käisin vihmade vahel kõik majaümbruse seenekohad läbi, aga no mitte ainsamatki seent! See on ka üks selle aasta omapärasid. Alati, igal aastal on meie õuel seened kasvanud - sampinjonid, kuuseriisikad, puravikud ja sirmikud (kuuseheki sees ja kõrval), kaseriisikad (kase kõrval), männiliimikud (noore männi all), kuldtatikad (lehise ümbruses) ja veel teisigi seeni, milliseid ma ei tunne. Kahel viimasel aastal on pärna all olnud üks saatana-kivipuravik.
Punased kärbseseened kuuseheki sees on ka oma dekoratiivsusega silma rõõmustanud.
Kus nad siis kõik on?
Aga võibolla tulevad alles?
Ja ei olegi veel talv?

No nüüd keeras ilma vihmaseks ja külmaks!

See nädal algas kurjakuulutavalt: öösel temp. alla 10 kraadi ja päeval alla 20. Sügis mis sügis!
Pühapäeval valasid Mallor-Peeter-Priit Tartus väliesiku põranda betooni alla, mina jäin maale toimetama. Korjasin õunapuude alused õuntest puhtaks ning keetsin laupäeval korjatud pohladest moosi. Õunu sai kaks traktori kopatäit metsa veetud.
Moosi sain 4 liitrit, s.h. 2 kilo suhkrut, mida oli aga liiga palju. 1 kilo tundus vähe, nii et 1,5 oleks ilmselt paras olnud. Marju ja õunu panin mahult ühepalju.
Esmaspäeva hommikul tulin Tartusse Kirsikaga ning nüüd siis ei peagi selle koleda ilmaga rattaga tööl käima. Autosõit on külma vihmaga ikka mõnusam! Eile õhtul istusin poe juures tükk aega autos ja lugesin ajalehte, oodates paduvihma vaibumist. Müristas ka.

Kas linnud söövad astelpajumarju?

Meil on kolm põõsast astelpajumarjadega (neljas ka, isane). Ühe neist - varasema sordi - jõudsin peaaegu tühjaks korjata, aga teised kaks said tühjaks iseenesest - ühel õhtul, kui Peeter läks oma trennimorsi jaoks marju korjama, ei olnud seal enam midagi võtta. Tühi!
Esialgu olime kindlad, et keegi (kes peab küll väga nahaalne olema) käis vargil ja korjas endale, aga - võibolla ikkagi linnud ka söövad neid?
Eelmistel aastatel ei ole küll söönud. Need üksikud marjad, mis eelmisel aastal külge jätsin, olid põõsas veel kevadelgi - ärakuivanud tompudena.
Aga see aasta on üldse üks imelik aasta - õunad kõik ussitanud-koitanud, marju (v.a. astelpajumarju) meie põõsastel-puudel vähe, herilasi ei ole peaaegu üldse näha olnud, igasugused imelikud kahjurid (männil, kuusel), ärakuivanud õunapuu ja teistel õunapuudel ka osa oksi kuivanud jne. jne, - kõik ei tule praegu meeldegi, mille üle imestada.
Panen siia pildi ka räsitud astelpajupõõsast. Kas tõesti linnud?

Matk Matsalu kaitsealale

oli Kati (õigemini tema venna) organiseeritud ja õnnestus suurepäraselt!
Startisime Peetriga hommikul Nõmme külast õigeaegselt, kuid "tänu" minu kaardilugemisveale, õigemini hooletusele kaardi lugemisel (usaldasin Peetrit - endist kohalikku) sõitsime 10 km õigest teeotsast mööda ja pidime Kirblast tagasi keerama.
Õnneks jäid ka pealinlased veidi hiljaks ning paadisadamasse jõudsime ikka kokkulepitud ajaks. Sõitsime suure paadiga - mahutab 12 inimest - mööda Suitsu ja Kasari jõgesid niikaugele kui andis - s.t. süvendatud osa lõpuni, ja seal vaatlesime binokliga linde. Linde oli vähe ning needki kaugel-kaugel, nii et eriti neid määrata ei olnud võimalik. Aga huvitav oli ikkagi, nii isemoodi maastik ning isemoodi elu ning juhtumised sealkandis. Viimastest pajatasid paadiomanik ning meie giid Jaan.
Jälle kahe jalaga maa peal, ronisime Suitsu torni. See on päris kõrge, üleni rauast vaatetorn. Meri oli kaugel väikese ribana nähtav.
Jah, kui mõtlema hakata, siis terve läänemaa-sõit möödus, ilma et merd oleks lähedalt näinud või katsunud. Millest on kahju! Ta oli seal Varbla-kandis meile nii lähedal, aga juurde me ei läinudki.
Sealt tornist oli näha ala, mis kunagi oli olnud Matsalu laht, kuid nüüdseks täis kasvanud tänu maa kerkimisele ja ka jõgede reostusele.
Täpsemalt nägime neid kaarte endistest ja praegustest mere-maa piiridest Penijõel maastikukaitseala muuseumis. Seal oli kolmel korrusel väljapanekuid, väga huvitav väike muuseum. Ajaloost, floorast, faunast, rõngastamisest jne. Ja pilliroo kasutusvõimalustest.
Seejärel läbisime peale kehakinnitust veel 5-kilomeetrise matkaraja, mis kulges peamiselt vanal poldril. Teele jäid veel kaks tornikest ning muid huviväärsusi.
Mõnus oli, tore ja huvitav! Ja ilm soe ning päikseline, tõeline sõber :)
Aitäh, Kati!
Pildid panin Nagisse, sinna pääseb siit blogist viimase lingi pealt - aaabbb vist.

Juba varahommikul haisen viina järele,

- teen viinakompessi, sest vasak jalg paistetab alt liigesest ning käia on valus. Ja ei teagi, millest. Kevadel oli peaaegu sama seis ühest putukahammustusest, nüüd ei saa midagi aru.
Pühapäeva öösel läänemaal Reinu majas voodis unetult väherdes tundsin jalasäärel põletavat valu, aga valu oli vaid siis, kui jalga katsuda või kui ta millegi vastu läks. Nahal mingit hammustusekohta näha ei olnud. Ja see ei seganud eriti, järgmisel päeval matkal ei olnud meeleski.
Aga paistetus juba segab, sest nüüd on ka liikuda valus. (Tööle minekuks on vaja liikuda, jalgrattaga, poole tunni pärast).
Olime pühapäeval käinud Varbla surnuaial ja seejärel metsas Reinu sala-kukeseenekohas, kus korjasime veerand tunniga pool kilekotitäit seeni. Kusagil neil käikudel pidi miskit toimuma, mis mu jalale tänaseks niimoodi on mõjunud.
Matkast kirjutan õhtul, kui arvutisse pääsen.

15 päeva

päikest ja kuuma suve sai läbi. Tänane hommik on siin Tartus pilvine ja veerand tundi tagasi hakkas ka vihma sadama.
Pesin eile peale tööd masinatäie pesu ja riputasin õhtul õue kuivama, kuid ilmateadet järgides tõin enne pimedat poolkuivad pesud ikkagi tuppa edasi kuivama. Ja seekord tasus ilmateadet uskuda! Nüüd tibutabki ja üle hulga aja peab jälle nuputama, mida rattasõiduks selga panna.

Sügiselõhnaline Tartu

Rattaga töölt koju vändates tundsin täna õhtul erilisi küpse suve lõhnu - alates õunte aroomist lõpetades sibula kirbe lõhnaga. See kuumus ja tuuletus oli kõik lõhnad mõnusalt hõljuma jätnud.

Hurraa,

täna saime vee kraanist jälle jooksma. Praegu küll vaid külma vee. Küttesüsteemi laseme vee homme, enne vaja radikaid värvida. Ja elektripistikud-lülitid on panemata, nii et tööd jätkub veel paariks päevaks, enne kui see asi saab lõpetatud.
Ja minul ongi kuum puhkusenädal läbi! Vedasin selle kuumaga suure riida ahjupuid kuuri alla. Ja täna korjasin esimesed neli karbitäit astelpajumarju. Neid peabki tasapisi korjama - et järgmiseks korraks okkatorked ununeksid. Täna oli lõpuks juba närv must ja veri väljas :(

Puhkusenädal

.... algas puhkuseliselt- pühapäeval pärast kokkutulekut Tr-Pir ja kaksikutega Pühajärve b-rannas (puhkekodu all). Suvitasime seal ja käisime ujumas. Minu esimene päris-ujumine sel aastal!

Aga siis esmaspäeval see pihta hakkas - veesüsteemide väljavahetamine Sangastes.
Senise alla-valguva vee asemel tuleb survevesi ning veeavariide oht kohe väheneb. Veepaak pööningul oli igavene nuhtlus - küll ta tilkus ja külmus ja ... kui sel kevadel astus tegevusse veel rott oma torude läbinärimisega, siis otsustasimegi proovida läbi saada ilma selle paagita.
Üks radiaator ning köögikraan vajasid niikuinii väljavahetamist.

Pildil on senine kuumaveepaak, millest saab teha õuedushi - ta ei roosteta.

Ilm remonditöödeks on praegu ideaalne - väljas liiga soe (28 kraadi), toas paras temp. - 22 kraadi. Uksed-aknad saab lahti hoida ja värv kuivab paremini. Vannitoas nimelt värvime ka, leidsin suure potska valget pf-email värvi, see haiseb kohutavalt. Katab see-eest hästi.
Esikust kadusid peaaegu kõik torud ja võtsime sealt maha ka radiaatorid, sest elu on näidanud, et neid ei ole seal vaja.
Nüüd mahubki sinna nurka suur kapp ja toas saab ruumi juurde.

Selle suve kokkutulekud

sattusid samale nädalavahetusele, aga tänu Peetrile jõudsin mõlemale. Öösel ma ise küll ei oleks suutnud Tallinnast Tartusse sõita. See oli piin! Õnneks oli kuu väga atraktiivne ja pool teed tegelesime sellega, et üritada teda pildile saada. Aga see õnnestus alles vahepeatuse ajal, sõidu pealt ei tulnud ikka midagi välja.
Kahe kursuse peale kokku oli meid koos vaid 14 - nii et väga vähe! Aga tore oli ikkagi. Ja tahaks, et kursuse kokkutulekud ka tihemini toimuksid. Järgmiseks aastaks sai naljaga pooleks Karlile ülesandeks tehtud meid enda juurde kutsuda - näis siis! Tegelikult on kahe aasta pärast meil juubeliaasta, ja siis saame Tartus niikuinii kokku - muidugi nendega, kes ikka kohale viitsivad tulla!
Pilt on tehtud jalutuskäigul mere äärde - Mähe all.
Suguvõsa kokkutulek Päidlas - kui hommikul (10.30) kohale jõudsime, käis juba võrkpallilahing. Tänu soojale ilmale oli kohapeal telkijaid päris palju ja ööbijaid oli ka Otepääl ning Sangastes. Lipp langetati kella 12 - 13 vahel. Kahjuks oli selleks ajaks minu fotoka aku tühjaks saanud ja seega ei oskagi praegu välja tuua, kui palju inimesi seda tegemas oli. Umbes 40 - 50, arvan.
Registriraamatus oli Peeter 120-nes, ja vist olime viimased tulijad.
Talukoht, kus seda kokkutulekut peeti, oli lausa eriliselt kaunis - hooned korras, rohked lilleklumbid, kõike kaunistamas järv. Tänud pererahvale!

Külalised on koristamapanev jõud.

Minu jaoks raudselt. Eriti kui külalised tulevad meile esimest korda.
Siis tahaks väga, et kõik oleks korras ja miski ei vedeleks.
Möödunud nädalavahetusel külastasid meid Miki elukaaslase vanemad. Päris esimene kogemus selline :). Aga nad on toredad.
Kahjuks koristamiseks jäi aega ainult reede õhtu ja laupäeva hommik, aga asi seegi.
Asja ette läks see ka seepärast, et eeloleval nädalavahetusel läheb meil maal suuremaks liiklemiseks - Otepää lähistel (Päidlas) on laupäeval sellesuvine suguvõsa kokkutulek. Ja siis tulevad Tallinnast vanemad jt sugulased külla.
Ise läheme küll Peetriga laupäeval kodust ära - hoopis Tallinna poole, sest seal on meie kursuse kokkutulek. Mis ei ole igal aastal. Eelmine kord saime kokku teaduskonna päeval 3 aastat tagasi.
Ja enne seda veel 4 aastat tagasi Saaremaal.
Suguvõsa kokkutulekule jõuan ka - teise päeva hommikul, kui see ikka toimub kahel päeval.

Aga nüüd koristama - ka Tartu korter tuleb üle vuntsida!
Igaks juhuks - võibolla tuleb keegi siit ka läbi selle rahvaste liikumise käigus.
Korralikel vanematel (nt minu omadel) on teinekord lohakad lapsed (mina).
Aga kas lohakatel lapsevanematel on alati lohakad lapsed?
Samas - töö olen ma valinud punktuaalse - seal ei saa lohakas olla, vaid peab olema ülitäpne. Eksimusi lihtsalt ei tohi olla, sest need võivad väga valusad olla.
Nii et kõik on tasakaalus.
Ja kui järele mõelda, siis ka meie lapsed - Miki ja Pr. - on valinud endile täppistööd.

Lõpuks piltmõistatus - millisest vaatetornist see pilt on tehtud?