jõuluaja pildid

Ujula kaal ei valeta -

olengi 1,5 kg juurde võtnud võrreldes eelmise kaalumisega sealsamas. Õnneks ei ole seda veel liiga palju. Olin valmis hullemaks, kui kaalule läksin.
Jõulud maal olid meil valkjad - kahel ööl sadas väheke lund. Külla tuli 9 inimest - nii et magama oli vaja sättida 11. Pluss Kidi - omaette voodis. Aga mahtusime kõik! Aitäh teile kõigile, et tulite!
Ja suured tänud I-R -le, kes mind teisel pühal kirikusse kaasa võtsid.

uuringud

Üks arst, keda tööl teenindasin, soovitas - minu punetavaid põski vaadates - minna ühe teise arsti juurde. Läksingi, kuigi tunnen end tervena. Sattusin huvitava meestohtri juurde, kes rääkis palju ja filosoofiliselt ja lõppkokkuvõttes soovitas end põhjalikult uurida lasta - umbes et kui oled juba üle 50 elanud ja ei ole veel ära surnud, siis on asjad kahtlased ja tuleks lasta end uurida - et edasine elu kvaliteetsem oleks. Mis siis ikka, lähen - jaanuaris.

Transpordist

Hommikuti tööle sõites olen täheldanud, et Kalmistu tn. raudteeülesõidu juures on PÄRAST rongi möödumist veel 3 minutit tõkkepuud ees, enne kui üles kerkivad. Aardla ülesõit on kaugel näha ja seal juba ammu autod voorivad, enne kui meie liikuma saame hakata. Kui esimene kord seda kogesin, arvasin, et miski on rikkis. Teisel korral vastasrivis olevatel autodel ütles närv üles ja paar tükki sõitsid vingerdades tõkkepuude vahelt läbi, enne kui need üles jõudsid tõusta. Täna hommikul oli siis juba kolmas kord, ikka sama stsenaarium.
Nii et - rahu, ainult rahu! Rikkis ei ole midagi, nii peabki olema! :)) 3 minutit enne rongi, 3 minutit rongi ajal ja 3 minutit pärast rongi - kokku 9 minutit peab varuma lisaaega, kui sealtkaudu sõita.

Ja veel - täna üks rekkamees soovitas reedel Tln-Trt mnt-d mitte kasutada. Vist organiseerivad seal midagi.

kui teil on niigi uneaja defitsiit

siis .... unustage oma mobla tööruumidesse, kasutage äratuskellana kodus tagavaraks seisvat mobiiltelefoni (AGA ÄRGE SELLEL KELLAAEGA ÕIGEKS PANGE) ning siis - ärgake helina peale, käige dushi all ning riietuge. Hakake last äratama, sest tema mobla millegipärast ei ole helisenud --- ja siis saage tema käest teada, et kell on 04.14....

Eelmine nädal

oli kiire nädal. Esmaspäeval sain meili, et mu reedel saadetud lahendused ei ole päris õiged ning asusin siis uuesti nuputama. Ja see võttis kõik vabad hetked ära. Teisipäeval neid niikuinii ei jäänud - käisime VE-ga sulkatrennis. Kolmapäeva pealelõuna veetsin jälle Auras ja ujusin lausa pool tundi järjest - kuna juba ujumisrajale läksin, siis ei saanud seal ju logeleda! Teise pool tundi vedelesin saunades.
Neljapäeva õhtuks sain oma katsetused lõpuks valmis ja saatsin teele. Ja olidki õiged! Ahh, õnnelik-olemiseks ei ole mulle palju vaja!
Reedel aga oli VE horoskoobis kirjutatud sõna "laiskus" ja nii see läkski - üksi ka ei hakanud trenni minema, sõitsin hoopis juba õhtuks maale. Vihkan pimedas sõitu, aga ... nii hull enam ei ole, hakkan vist harjuma. Kiirust ärge mult küll oodake! :)) Pimedas üle 80 isegi maanteel ei taha vajutada. Sellepärast ei tahagi pimedas tippajal sõita, jään pigem veidi hiljemaks.

Meeleolud, küsite? Vääga kõikuvad.
Aga tasuta teraapiast maksab vaid unistada, kui konkreetse murega perearsti poole pöördud. Tuleb rääkida --- olen väsinud, tahan kogu aeg magada, närvid on läbi, ei tea millest jne.--- sellist udujuttu, ainult siis saad tõenäoliselt suunamise psühhiaatri juurde ja sealt siis psühholoogi juurde (teadja soovitus, mille sain veidi hilinenult). Aga kui on minusuguse mure, siis see on mu oma asi, kuidas sellest üle saada. Ilmselt siis nii tavaline mure, ja kõik ju saavad! Kui tahan teraapiat, siis saaksin ainult tasulist.

Täna ületasin end

ja käisin nüüd õhtul Aura keskuses - täiesti üksi ja esimest korda. Kummaline tunne oli - alguses küsisin, kuhu poole sealt leti juurest minema hakata! Alles tagasi välja tulles nägin, et maha on joonistatud jalajäljed, ja mööda rohelisi või siniseid või kollaseid jalajälgi olekski tulnud minna, vastavalt oma võtmekäevõru värvile. Aga ega ma siis alguses maha ei vaadanud!
Nägin isegi paari tuttavat, aga nende juurde mullivanni ei mahtunud - need on siin kuidagi eriti pisikesed võrreldes Pühajärve omaga.
Õhtul ongi vist hea käia (jõudsin sinna peale 20.00), sest ujuda sai lahedalt ning rahvast oli igal pool vähevõitu.
Veetunnelist allasõitu ma vist ei olegi varem kunagi kogenud.
Ja aroomisaun oli samuti minu jaoks uudis.

Aga praegu valmistasin endale mõnusa õhtusöögi - koorisin kaks õuna ning pool avokaadot ja purustasin kahvliga supitaldrikus sodiks. Kallasin kotist veidi sojahelbeid peale ning segasin segi. Oligi valmis - ja imehea!

Paremaid uudiseid ei ole eriti kusagilt võtta.

Uuele töökohale mind ei valitud, ei teagi praegu, kas see on halb või hea - pikemas perspektiivis. Tegelikult tahaksin tööd, mida saab teha oma kodus arvuti taga (internetis nt.), siis saaksin maale tagasi kolida. Kui noorim poeg kevadel gümnaasiumi lõpetab, ei ole mind ju siin Tartus enam vaja. Aga maal on küll vaja, sest külmal ja pimedal ajal on abikaasal üksi talus kurb olla.
Nii et - kes loevad, andke ideid! Või pakkuge kodutööd s.t. minu oma kodus tehtavat tööd! :))

Isadepäeval

käisime abikaasaga maal kodukandis matkamas. Pärast anti teed-suppi ja igaüks sai loosiga meene (mina sain särgi).
Ja eile läksime töökaaslasega koos esimest korda siin Tartus sulgpallitrenni. Meeldis väga, ilmselt hakkamegi seal käima. 45EEK iga korra eest.
Natuke liigutama ju peab, et talverasvad liigselt ei ladestuks!
Ilm on juba kahtlaselt talviseks läinud, iga päev sajab lund ja on kerged külmakraadid. Tore! Nii saab viimaks suusatadagi.
Eelmisel nädalavahetusel jõudsingi kõikide õunapuude alt lehed ära riisuda, nii nagu esialgselt plaanisin. Et röövikuid ja õunahaigusi järgmisel aastal vähem oleks.
Noh, nüüd neile, kes niikaua viitsisid lugeda, ka uudiseid!
Minu abikaasal on tütar, 21-aastane.
Sel ajal, kui meie oma pojad olid saanud üks 3-aastaseks ja teine saamas 2-aastaseks ja mina kodus lapsi kantseldasin, leidis tema aega ja tahtmist ...... ah, ma parem ei jätka!

Täna 25 aastat tagasi

nutsin ma päris palju. Sest ei saanud oma väikest kahekuist pojakest õue viia. Sest lapsevanker oli alt koridorist ära varastatud. Oi ma olin vihane ... ja väga-väga kurb. Elasime siis Lille tänaval.
Alles paar päeva hiljem sain teada, et nutsin täiesti "õigel" päeval - nimelt sel päeval lahkus meie hulgast Brezhnev, kuid sellest üldsusele kohe teada ei antud. Vist ei tahetud miilitsapäeva pidustusi ära rikkuda?

Veel on meil Lille tänaval teiselt korruselt ukse tagant jalgratas ära viidud. Kuigi maja välisuks alumisel korrusel käis lukku. No ju siis oli kellelgi meie maja külastanud inimesel vaja sõita. Aga oleks ju võinud ratta kunagi hiljem tagasi tuua!
Vargused on ühed halvad asjad.
Täiesti huvitaval kombel ei ole meil siin Sangastes veel midagi ära varastatud. Mõnikord on küll kahtlus tekkinud, kui miski kadunud on olnud, kuid alati on asjad hiljem ikkagi üles leitud.
Ja nüüd sel hilissuvel oli varguse kahtlus astelpaju marjade kadumise tõttu, kuid internetis surfates leidsin tookord kellegi kirjelduse, kuidas varesed neid marju söövad, nii et eks meilgi sõid linnud need ära. Järgmisel aastal peab neid siis võrguga kaitsma.

Aga praegu tuli meelde, et Karmenil on täna tähtis päev - palju õnne Sulle! Mõnus, kui on laupäeval sünnipäev!

Üle saja aasta

käisime jälle uisutamas. Praegu on veel mõnus - lihased ei valuta. Aga küll nad hakkavad! :))
Olen viimasel ajal väga ebasportlik olnud. Korralik auto ei soosi üldse sportlikku eluviisi. Eelmisel aastal olin sunnitud ka sügisel-talvealguses jala ja rattaga ja südatalvel liinibussiga tööl käima, kuid nüüd - hops autosse ja minekut!
Tegin täna taotluse teisele tööle üleviimiseks. Kui veab, siis saan varsti jälle jala tööle hakata käima (10 minutit). Selle tee peab iga ilmaga vastu, ka pakasega.
Mardipäeva raames on keegi meil siin pikad mustad juuksed maha lõiganud. Kodus ei ole kedagi, aga juuksetutt on laual ja prügikast juukseid täis. Väga põnev! :))

paaripäevavanuseid pilte

Lumepõnni autor on puu otsa pagenud

Viimaste päevade tegemisi

Eelmisel neljapäeval tehti meile tööl gripisüst. Olen seda ise soovinud teha juba mitmeid aastaid, sest töö on lihtsalt selline, et tuleb erinevate inimestega lähedalt suhelda.
Esimesel korral aastaid tagasi reageerisin süstile nii, et jäin üheks päevaks väga haigeks - tuli kõrge palavik ja oli väga vilets enesetunne, sain olla vaid pikali. Õnneks oli siis vaba päev. Kuid teisel hommikul palavikku ei olnud ja läksin tööle, kuigi olin nõrk ja näost ära. Aga tervis tuli tagasi ja rohkem ei olnud häda midagi.
Teistel aastatel ei ole nii ränka reaktsiooni olnud.
Ja seekord ka - ainult kerge väsimus ja ebamäärased lihasevalud.

Reede õhtul-öösel sulatasin Tartus külmkappi ja maale sõitsin alles laupäeval.
Ja magasin peale lõunasööki - õhtuni. Tavaliselt ma ei suuda päeval magada, kuid järelikult olin siis eelmisest nädalast niivõrd väsinud.
Pühapäeval jõudsin lõpuks maasikapeenra korda teha - vabastasin taimed kasvudest (juba kolmandat korda, seekord loodetavasti viimast korda sel aastal).
Ja käisin I-R majas - veeprobleeme lahendamas.

Memme saab homme haiglast välja, hurraa!

Aitäh, Andres!

Tänu Sulle on nüüd memme jälle tervenemas. Ja käi ikka tihedamini Eestimaal!

Sain reedel taadi käest teada, et memme on juba peaaegu nädal haiglas olnud - Andres avastas neil Virvekülas Mai´ga külas käies memmel südame rütmihäired.
Hea, kui on õige inimene õigel ajal õiges kohas. Ja kõik saab korda.

Käisin täna Kullakesega esimeses hoolduses

ja sain seal autot oodates rahulikult tund aega värskeid ajalehti lugeda. Panin kirja ühe aadressi , sest Postimehes oli huvitav artikkel valguse teraapilisest mõjust meie pimedas talves. Ja valgusteraapia lambid ei olegi nii kallid, kui võiks arvata.

Ostsin täna teist korda elus hurmaad, aga pettusin - ei ole üldse nii hea, kui esimesel söömiskorral oli. Praegu praen pannil, võibolla siis läheb maitse paremaks.
Ei teagi, milles asi. Võibolla ei tohi teda külmkappi panna enne söömist?
OK, praadimine ka ei aita, ikka teeb suu paksuks.
Mida siis veel teha, kas oodata paar päeva enne teise hurmaa ärasöömist (ostsin 2 tk)? Kas nad võivad poes alles toored olla? Ja peab valima võimalikult küpsema? Esimene ost paar päeva tagasi igatahes õnnestus - maitse oli ülihea!

Taevast tilgub vahetpidamata vett

... ja minu ninast ka :(
Oskasin end reedel ära külmetada ja juba alates laupäevast kiusavad mind väsimus, kurguvalu ja nohu. Hakkasin jälle küüslauku lõunasöögi sisse tükeldama ja loodan ikka terveneda, mitte haigemaks jääda.
Tänane vaba päev (15. sept. tööpäeva asemel) oli mul ette nähtud sügisesteks aiatöödeks, kuid nüüd vihmasena kulubki see tervenemiseks ära.
Ja toas on ka olnud piisavalt palju tegemist!
Pesin veel aknaid ja nüüd on kõik topeltaknad ees. Ühe väikese kõrvitsa keetsin - praadisin ära (meie lemmikuks on saanud pannkoogitainas praetud õhukesed kõrvitsalõigud).
Peitsisin esiku seinu ja jätkasin palkide pesemist - aga jätsin pooleli, sest oli liiga väsitav minu enesetunde juures.
Korraks käisin eile õues - kui päike paistis, - korjasin õunu ja riisusin ühe õunapuu alt lehed kokku ning toppisin mustadesse kilekottidesse.
Üritan sel aastal kõigi õunapuudega nii toimida, et õunakahjurite tööd takistada, kuigi mul ei ole aimugi, kas sellest ka abi on.
Pa` tegeles sel nädalavahetusel elektritöödega esikus ja sai valmis ka!
Veel viimase nädala uudiseid: külm võttis Sangastes jorjenid ööl vastu neljapäeva, ehk siis 11. oktoobrit. (Tartus jäid nad veel ellu, kuigi ka seal oli sel hommikul autoklaasi jääst kraapimisega hulk tegemist.)
Reedel viis Rain Ziguli ära ja andis raha ka.
Laupäeval käisime õhtul Kondsal ja saime E-lt piibli, mille veel täna Lallale viin - varsti hakkan sinnapoole sõitma.
Homme aga olen Tallinnas - infopäeval. Ja korraks pean Lilles käima - Maalehtede järel. Või viitsib keegi neid mulle linna Tornimäele tuua?

Aega vähe

Täiskasvanuks saad siis, kui sul ei ole enam aega.

Umbes sellist mõtet kuulsin hiljuti raadiost. Ja tõsi ta on!

Vähemalt minu elus on nii olnud.

Või tegelikult - kui lapsed sündisid - kaks poissi järjest veidi üle aastase vahega - siis jäi aega enda jaoks väheseks, nimelt raamatute lugemiseks.

Enne seda oli umbes 12-ndast eluaastast minu lemmiktegevuseks olnud raamatute lugemine. Paljusid lugesin mitu korda. Kodune raamaturiiul oli õnneks pikk ja ka raamatukogust sai jutukaid võetud.

Siis ei olnud ju personaalarvuteid ja ei olnud mul ka hulkumise ning pidudel käimise kommet. Sõbrad olid oma klassi-, trenni- ja õuekaaslased ning sellest oli küllalt.

Aga nüüd on hoopis teine elu! Internet võimaldab palju tutvusi ning noored on hoopis teistsugused. Minu noorimal pojal on kogu aeg mingid uued sõbrad jne.... rääkimata nende põhihuvidest - filmid, õlu, vesipiip, suits .... kas veel midagi?

Eesmärk kaifi saamine.

Samas oli ilmselt ka minu eesmärk kaifi saamine, aga sain selle raamatutest ja ka hästi õppimisest (tunnustus, head hinded, eksamitest pääsemine jne).

Nii et mis siis ikkagi teha - eesmärgid on ju meil pojaga samad, aga .... vahendid teised!

OK, nüüd veidi muud juttu ka - viimatistest tegemistest.

Reedel tegid Pa ja Tarvo Tartus keldriaugule uued katteuksed.

Laupäeval olime ka Tartus - Pa mängis sulkaturniiril ja mina panin uksele tekstiili peale - soojustamiseks ja ukse iluks (Mar lõhkus seda suvel, kui tuppa ei saanud). Õhtul enne maale sõitu puhastasime veel soemüüri lõõre.

Ja eile saagis Pa terve päeva palke juppideks (pliidipuid vaja juurde teha) ning mina pesin aknaid ja panin talveküüslaugud mulda.

Märkasin sel aastal esimest korda vahtralehtedel musti laike. Või ongi need tavalised ja märkasin neid seetõttu, et mu on nüüd digikas ja silmad on rohkem lahti - et mida jälle pildistada? :)

Õunamahl, korstnapühkimine ja köögikülmkapi sulatamine

Need tähtsad asjad said kõik sel nädalavahetusel tehtud. Õunad saime mahlaks Raini juures. Käisin sealt korraks ka surnuaial - tegin Gravede-poolse serva korda, sest nad olid ise ka parajasti seal! Rohkemaks ei olnud aega - juba helistati, mehed olid mahlapressimise lõpetanud ja Raini oodati äia sünnipäevale.

Praegu on tõeline vananaistesuvi - soe päike ja kraade üle 20. Ei saagi aru, miks puud juba nii kollased on ning maja kõrval asuv pärnapuu kõik oma lehed maha viskas. Kuhu ta kiirustab, suvi alles ju!

Nädal tagasi käisin Valgamaakatega Virves taadi sünnipäeval. Sellise vahva kuuekohalise auto(bussi)ga. Tartust alates sadas terve tee ja ka kohale jõudes ladistas vihma, aga peale lõunasööki hakkas selginema ja saimegi oma traditsioonilisele suure-kivi matkale minna. Isegi päike tuli välja! Pireti kaksikutel oli see esmakordne ettevõtmine, aga pisike Hanna viidi juba kolmandat korda suure kivi peale - esimest korda käis ta seal pooleteistkuusena kaks aastat tagasi.

Seeni oli metsas palju ning väike vahesoo oli jõhvikaid täis.

Ja pühapäeval peale hommikusööki rändasime rannad läbi - käisime liivarannas ja kivirannas. Aga siis oligi aeg lahkuda :(

Järgmise korrani!

Jõhvikal

Lendasin jälle unes,

aga see oli murelik tunne - tõusin hooga nii kõrgele, et tekkis hirm maandumise pärast. Tavaliselt lendan, õigemini hõljun, umbes meetri kõrgusel. Ikka unes, mitte päriselt. Ja tavaliselt on see hea tunne.
Aga täna jõudis Kullake koju.

Mis siis vahepeal tehtud on?
Jõhvikaid korjatud (seejuures põdrakärbestega hädas olles), mett pressitud (mina 1/15, ülejäänu tegi Pir), merd ja metsa ja vaba elu nauditud (1 nädal), varba katki kõnnitud (hei, lõigake oma varbaküüned lühikeseks, enne kui 10 km kepikõnnile lähete!) ja nüüd siis juba rohkem kui nädal jälle tööl käidud.
Teadmine, et selle aasta puhkus on kõik välja võetud, ei ole just meeldiv.

Pühapäeval müttasime maal - naised sügisesi aiatöid tehes ja mehed kaevu puhastades. Kaev päris puhtaks ei saanud, sest Pr oli poolhaige ja nüüd ongi veel haigem.
Pr, tervenemist Sulle!

Võtsin oma selle aasta nn talvepuhkuse välja

ja ilm ongi nagu talvel! Jaanuaris oli sama temperatuur, külmaks läks sel aastal ju alles veebruaris.
Homme õhtul sõidame Pa ja Mar ´iga Virvesse ja mina jään sinna nädalaks, teised tulevad pühapäeval tagasi, sest esmaspäevast vaja kooli minna.
Täna käisin vihmade vahel kõik majaümbruse seenekohad läbi, aga no mitte ainsamatki seent! See on ka üks selle aasta omapärasid. Alati, igal aastal on meie õuel seened kasvanud - sampinjonid, kuuseriisikad, puravikud ja sirmikud (kuuseheki sees ja kõrval), kaseriisikad (kase kõrval), männiliimikud (noore männi all), kuldtatikad (lehise ümbruses) ja veel teisigi seeni, milliseid ma ei tunne. Kahel viimasel aastal on pärna all olnud üks saatana-kivipuravik.
Punased kärbseseened kuuseheki sees on ka oma dekoratiivsusega silma rõõmustanud.
Kus nad siis kõik on?
Aga võibolla tulevad alles?
Ja ei olegi veel talv?

No nüüd keeras ilma vihmaseks ja külmaks!

See nädal algas kurjakuulutavalt: öösel temp. alla 10 kraadi ja päeval alla 20. Sügis mis sügis!
Pühapäeval valasid Mallor-Peeter-Priit Tartus väliesiku põranda betooni alla, mina jäin maale toimetama. Korjasin õunapuude alused õuntest puhtaks ning keetsin laupäeval korjatud pohladest moosi. Õunu sai kaks traktori kopatäit metsa veetud.
Moosi sain 4 liitrit, s.h. 2 kilo suhkrut, mida oli aga liiga palju. 1 kilo tundus vähe, nii et 1,5 oleks ilmselt paras olnud. Marju ja õunu panin mahult ühepalju.
Esmaspäeva hommikul tulin Tartusse Kirsikaga ning nüüd siis ei peagi selle koleda ilmaga rattaga tööl käima. Autosõit on külma vihmaga ikka mõnusam! Eile õhtul istusin poe juures tükk aega autos ja lugesin ajalehte, oodates paduvihma vaibumist. Müristas ka.

Kas linnud söövad astelpajumarju?

Meil on kolm põõsast astelpajumarjadega (neljas ka, isane). Ühe neist - varasema sordi - jõudsin peaaegu tühjaks korjata, aga teised kaks said tühjaks iseenesest - ühel õhtul, kui Peeter läks oma trennimorsi jaoks marju korjama, ei olnud seal enam midagi võtta. Tühi!
Esialgu olime kindlad, et keegi (kes peab küll väga nahaalne olema) käis vargil ja korjas endale, aga - võibolla ikkagi linnud ka söövad neid?
Eelmistel aastatel ei ole küll söönud. Need üksikud marjad, mis eelmisel aastal külge jätsin, olid põõsas veel kevadelgi - ärakuivanud tompudena.
Aga see aasta on üldse üks imelik aasta - õunad kõik ussitanud-koitanud, marju (v.a. astelpajumarju) meie põõsastel-puudel vähe, herilasi ei ole peaaegu üldse näha olnud, igasugused imelikud kahjurid (männil, kuusel), ärakuivanud õunapuu ja teistel õunapuudel ka osa oksi kuivanud jne. jne, - kõik ei tule praegu meeldegi, mille üle imestada.
Panen siia pildi ka räsitud astelpajupõõsast. Kas tõesti linnud?

Matk Matsalu kaitsealale

oli Kati (õigemini tema venna) organiseeritud ja õnnestus suurepäraselt!
Startisime Peetriga hommikul Nõmme külast õigeaegselt, kuid "tänu" minu kaardilugemisveale, õigemini hooletusele kaardi lugemisel (usaldasin Peetrit - endist kohalikku) sõitsime 10 km õigest teeotsast mööda ja pidime Kirblast tagasi keerama.
Õnneks jäid ka pealinlased veidi hiljaks ning paadisadamasse jõudsime ikka kokkulepitud ajaks. Sõitsime suure paadiga - mahutab 12 inimest - mööda Suitsu ja Kasari jõgesid niikaugele kui andis - s.t. süvendatud osa lõpuni, ja seal vaatlesime binokliga linde. Linde oli vähe ning needki kaugel-kaugel, nii et eriti neid määrata ei olnud võimalik. Aga huvitav oli ikkagi, nii isemoodi maastik ning isemoodi elu ning juhtumised sealkandis. Viimastest pajatasid paadiomanik ning meie giid Jaan.
Jälle kahe jalaga maa peal, ronisime Suitsu torni. See on päris kõrge, üleni rauast vaatetorn. Meri oli kaugel väikese ribana nähtav.
Jah, kui mõtlema hakata, siis terve läänemaa-sõit möödus, ilma et merd oleks lähedalt näinud või katsunud. Millest on kahju! Ta oli seal Varbla-kandis meile nii lähedal, aga juurde me ei läinudki.
Sealt tornist oli näha ala, mis kunagi oli olnud Matsalu laht, kuid nüüdseks täis kasvanud tänu maa kerkimisele ja ka jõgede reostusele.
Täpsemalt nägime neid kaarte endistest ja praegustest mere-maa piiridest Penijõel maastikukaitseala muuseumis. Seal oli kolmel korrusel väljapanekuid, väga huvitav väike muuseum. Ajaloost, floorast, faunast, rõngastamisest jne. Ja pilliroo kasutusvõimalustest.
Seejärel läbisime peale kehakinnitust veel 5-kilomeetrise matkaraja, mis kulges peamiselt vanal poldril. Teele jäid veel kaks tornikest ning muid huviväärsusi.
Mõnus oli, tore ja huvitav! Ja ilm soe ning päikseline, tõeline sõber :)
Aitäh, Kati!
Pildid panin Nagisse, sinna pääseb siit blogist viimase lingi pealt - aaabbb vist.

Juba varahommikul haisen viina järele,

- teen viinakompessi, sest vasak jalg paistetab alt liigesest ning käia on valus. Ja ei teagi, millest. Kevadel oli peaaegu sama seis ühest putukahammustusest, nüüd ei saa midagi aru.
Pühapäeva öösel läänemaal Reinu majas voodis unetult väherdes tundsin jalasäärel põletavat valu, aga valu oli vaid siis, kui jalga katsuda või kui ta millegi vastu läks. Nahal mingit hammustusekohta näha ei olnud. Ja see ei seganud eriti, järgmisel päeval matkal ei olnud meeleski.
Aga paistetus juba segab, sest nüüd on ka liikuda valus. (Tööle minekuks on vaja liikuda, jalgrattaga, poole tunni pärast).
Olime pühapäeval käinud Varbla surnuaial ja seejärel metsas Reinu sala-kukeseenekohas, kus korjasime veerand tunniga pool kilekotitäit seeni. Kusagil neil käikudel pidi miskit toimuma, mis mu jalale tänaseks niimoodi on mõjunud.
Matkast kirjutan õhtul, kui arvutisse pääsen.

15 päeva

päikest ja kuuma suve sai läbi. Tänane hommik on siin Tartus pilvine ja veerand tundi tagasi hakkas ka vihma sadama.
Pesin eile peale tööd masinatäie pesu ja riputasin õhtul õue kuivama, kuid ilmateadet järgides tõin enne pimedat poolkuivad pesud ikkagi tuppa edasi kuivama. Ja seekord tasus ilmateadet uskuda! Nüüd tibutabki ja üle hulga aja peab jälle nuputama, mida rattasõiduks selga panna.

Sügiselõhnaline Tartu

Rattaga töölt koju vändates tundsin täna õhtul erilisi küpse suve lõhnu - alates õunte aroomist lõpetades sibula kirbe lõhnaga. See kuumus ja tuuletus oli kõik lõhnad mõnusalt hõljuma jätnud.

Hurraa,

täna saime vee kraanist jälle jooksma. Praegu küll vaid külma vee. Küttesüsteemi laseme vee homme, enne vaja radikaid värvida. Ja elektripistikud-lülitid on panemata, nii et tööd jätkub veel paariks päevaks, enne kui see asi saab lõpetatud.
Ja minul ongi kuum puhkusenädal läbi! Vedasin selle kuumaga suure riida ahjupuid kuuri alla. Ja täna korjasin esimesed neli karbitäit astelpajumarju. Neid peabki tasapisi korjama - et järgmiseks korraks okkatorked ununeksid. Täna oli lõpuks juba närv must ja veri väljas :(

Puhkusenädal

.... algas puhkuseliselt- pühapäeval pärast kokkutulekut Tr-Pir ja kaksikutega Pühajärve b-rannas (puhkekodu all). Suvitasime seal ja käisime ujumas. Minu esimene päris-ujumine sel aastal!

Aga siis esmaspäeval see pihta hakkas - veesüsteemide väljavahetamine Sangastes.
Senise alla-valguva vee asemel tuleb survevesi ning veeavariide oht kohe väheneb. Veepaak pööningul oli igavene nuhtlus - küll ta tilkus ja külmus ja ... kui sel kevadel astus tegevusse veel rott oma torude läbinärimisega, siis otsustasimegi proovida läbi saada ilma selle paagita.
Üks radiaator ning köögikraan vajasid niikuinii väljavahetamist.

Pildil on senine kuumaveepaak, millest saab teha õuedushi - ta ei roosteta.

Ilm remonditöödeks on praegu ideaalne - väljas liiga soe (28 kraadi), toas paras temp. - 22 kraadi. Uksed-aknad saab lahti hoida ja värv kuivab paremini. Vannitoas nimelt värvime ka, leidsin suure potska valget pf-email värvi, see haiseb kohutavalt. Katab see-eest hästi.
Esikust kadusid peaaegu kõik torud ja võtsime sealt maha ka radiaatorid, sest elu on näidanud, et neid ei ole seal vaja.
Nüüd mahubki sinna nurka suur kapp ja toas saab ruumi juurde.

Selle suve kokkutulekud

sattusid samale nädalavahetusele, aga tänu Peetrile jõudsin mõlemale. Öösel ma ise küll ei oleks suutnud Tallinnast Tartusse sõita. See oli piin! Õnneks oli kuu väga atraktiivne ja pool teed tegelesime sellega, et üritada teda pildile saada. Aga see õnnestus alles vahepeatuse ajal, sõidu pealt ei tulnud ikka midagi välja.
Kahe kursuse peale kokku oli meid koos vaid 14 - nii et väga vähe! Aga tore oli ikkagi. Ja tahaks, et kursuse kokkutulekud ka tihemini toimuksid. Järgmiseks aastaks sai naljaga pooleks Karlile ülesandeks tehtud meid enda juurde kutsuda - näis siis! Tegelikult on kahe aasta pärast meil juubeliaasta, ja siis saame Tartus niikuinii kokku - muidugi nendega, kes ikka kohale viitsivad tulla!
Pilt on tehtud jalutuskäigul mere äärde - Mähe all.
Suguvõsa kokkutulek Päidlas - kui hommikul (10.30) kohale jõudsime, käis juba võrkpallilahing. Tänu soojale ilmale oli kohapeal telkijaid päris palju ja ööbijaid oli ka Otepääl ning Sangastes. Lipp langetati kella 12 - 13 vahel. Kahjuks oli selleks ajaks minu fotoka aku tühjaks saanud ja seega ei oskagi praegu välja tuua, kui palju inimesi seda tegemas oli. Umbes 40 - 50, arvan.
Registriraamatus oli Peeter 120-nes, ja vist olime viimased tulijad.
Talukoht, kus seda kokkutulekut peeti, oli lausa eriliselt kaunis - hooned korras, rohked lilleklumbid, kõike kaunistamas järv. Tänud pererahvale!

Külalised on koristamapanev jõud.

Minu jaoks raudselt. Eriti kui külalised tulevad meile esimest korda.
Siis tahaks väga, et kõik oleks korras ja miski ei vedeleks.
Möödunud nädalavahetusel külastasid meid Miki elukaaslase vanemad. Päris esimene kogemus selline :). Aga nad on toredad.
Kahjuks koristamiseks jäi aega ainult reede õhtu ja laupäeva hommik, aga asi seegi.
Asja ette läks see ka seepärast, et eeloleval nädalavahetusel läheb meil maal suuremaks liiklemiseks - Otepää lähistel (Päidlas) on laupäeval sellesuvine suguvõsa kokkutulek. Ja siis tulevad Tallinnast vanemad jt sugulased külla.
Ise läheme küll Peetriga laupäeval kodust ära - hoopis Tallinna poole, sest seal on meie kursuse kokkutulek. Mis ei ole igal aastal. Eelmine kord saime kokku teaduskonna päeval 3 aastat tagasi.
Ja enne seda veel 4 aastat tagasi Saaremaal.
Suguvõsa kokkutulekule jõuan ka - teise päeva hommikul, kui see ikka toimub kahel päeval.

Aga nüüd koristama - ka Tartu korter tuleb üle vuntsida!
Igaks juhuks - võibolla tuleb keegi siit ka läbi selle rahvaste liikumise käigus.
Korralikel vanematel (nt minu omadel) on teinekord lohakad lapsed (mina).
Aga kas lohakatel lapsevanematel on alati lohakad lapsed?
Samas - töö olen ma valinud punktuaalse - seal ei saa lohakas olla, vaid peab olema ülitäpne. Eksimusi lihtsalt ei tohi olla, sest need võivad väga valusad olla.
Nii et kõik on tasakaalus.
Ja kui järele mõelda, siis ka meie lapsed - Miki ja Pr. - on valinud endile täppistööd.

Lõpuks piltmõistatus - millisest vaatetornist see pilt on tehtud?

Peaks oma lapsest vist eeskuju võtma...

sebis endale töö juurest vabad päevad ja läks sõpradega Viljandi folgile. Lahe, kadestan!
Täna, folgi esimesel päeval, oli isegi soe päikseline ilm, ja vihma ei sadanud. Aga homsest lubati jälle sadu.
Loodetavasti mitte lakkamatut.
Olen suveajal enamasti rattaga tööl käinud ja vaatamata küllaltki vihmasele suvele suurema vihma kätte jäänud ainult paar korda, s.h. eile töölt tulles. Aga soe vihm oli!
Täna õhtul olin siin Tartus siis arvuti ainuperemees ja kasutasin aega tulemuslikult - sain valmis neljanda Horisondi kodutöö. Ja saatsin lahenduse kohe ära, et välistada igasuguseid ootamatusi.
Aga fotokast piltide arvutisse laadimisega ei saanud ikka hakkama. Äpu olen!

Seda pole mulle keegi õpetanud

Lugesin viimase Arteri persooni-loost:
"Kõik küla lapsed on algusest peale saanud sellise kasvatuse, et sadamas ei visata kivi vette ja sadamas ei visata lutsu. Sest üks kivi vees ei tee veel midagi, aga kui neid on palju, siis on halb."
Vot!

Väikesed valged pilved

sinises taevas on minu sõbrad :)) Eriti kui on vaja päev otsa põõsas istuda ja sõstraid korjata. Täna sain ka punaste ja valgetega ühele poole, ja ainult ühe aurutuskorra. Lausa häbematult vähe marju sel aastal!
Teen, nagu viimastel aastatel tavaks saanud, mahla kohe magusa. Siis on mõnusam morsi sisse panna.
Käisime lõunatamas Aivo pool - piknikukorviga. Ja tema tiigis ujumas. Vesi oli üllatavalt külm - ainult pealmine kiht soe.
Õhtul saagisime osad põõsad maha, s.h. ka valgesõstrapõõsa. See oli juba arvata võib et ligi 30 aasta vana. Tulime siia 18 aastat tagasi, enne seda oli see maja 8 aastat tühi olnud, ja põõsas oli siis juba olemas ning uhkesti marju täis.
Ise loodame, et samasse kasvab uus põõsas, aga vastavat kogemust meil veel ei ole. Eks siis varsti on näha!

Aiamarju

on meie aias sel aastal vähevõitu. Mustsõstrad korjasin ära paari tunniga ja sain vaid 1,5 liitrit moosi.
Tegin moosi sel aastal Harri N nõuande järgi - marjad saumikseriga puruks, lisada 1:1 suhkrut ja korraks keeta. Tuli välja mõnus marmelaad.
Maasikad, tikrid, vaarikad - neid jätkub(s) vaid söömiseks.
Punaseid sõstraid on ka vähem kui muidu, sest eelmisel aastal lõikasime põõsaid tagasi.
Aga õunu tuleb see-eest palju!

Praegu sain südamerahu tagasi.

Täiesti uskumatu, kuidas väikene asi saab mind niivõrd endast välja viia - nimelt hirm selle suve piltide kaotuse ees. Pärast nende laadimist fotokast arvutisse (seejärel pildid fotoaparaadis kustutati) hakkas arvuti kõvaketas jukerdama ja neid pilte ei saanud enam avada ega ka mälupulgale salvestada. Lõpuks tuli eile õhtul ette sinisel ekraanil suurte tähtedega kiri, mis soovitas kõvaketta välja vahetada.
Muretsesin ja mõtlesin, mida oleks teistmoodi pidanud tegema, süda valutas lausa füüsiliselt ja.... kell 3 öösel veel igatahes ei maganud. Siis alles otsustasin asjaga leppida ja suutsin asju eemalt vaadata.
Tegelikult on olemas ju palju-palju suuremaid muresid. Õnneks ma kõiki neid läbi mõtlema ei hakanud ja jäin lõpuks magama :)) ... et kell 7 tõusta.
Täna vedasime arvuti Tartusse ja ostsime talle uue kõvaketta, kuid seda kasutada veel ei saanud, sest kellelgi lastest ei olnud aega meid aidata.
Pr. jõudis õhtul niipalju aidata, et sellelt vanalt kettalt sai enamus vajalikke pilte ikka kätte - tema mälupulgale, ja sealt Tartu korteri arvutisse.
Seega olengi päästetud ja saan rahulikult magada.
Head und mulle!

Ei tohi oma autost halvasti mõelda

Sest täpselt päev pärast eelmist sissekannet keeldus juhipoolne aknapühkija oma ülesandeid täitmast. Ja nii pidin selle nädala vihmastel ilmadel rattaga tööl käima, kuigi auto oli maja ees võtta.
Eile oli selle nädala seni ainuke vihmavaba päev ja sain autot kasutada. Käisin peale tööd Lallat vaatamas. Ta oli päris hästi kosumas peale 10 päeva tagust kukkumist. Haigele jalale tal toetada ei lubata, kuid probleem on selles, et ta ei tunne, kumb jalg on haige. Ütleb, et valu ei ole. Kõndis ratastooli ja Tiiu abiga.

Täiesti ootamatult

sattusin kahel päeval järjest orienteeruma - Eesti XII maaspordimängudel Valgas 6. ja 7. juulil. Õnneks olid mõlemal päeval lühirajad (2,2 ja 2,3 km). Ma ei ole sel suvel peale esimese päevaku läbikõndimist (koos Re.-ga) rohkem metsa saanudki. Igasugustel põhjustel, aga peamiselt seetõttu, et üksi ei tahtnud minna. Pr. tegi maikuus oma magistritööd ja seetõttu ei käinud isegi päevakutel, ajapuudusel.
Võibolla kui endale parema auto saan, siis julgen üksi metsa sõita, oma praegusega mitte. Selline jänes olen.
Seetõttu on minu treenitusaste sel suvel üsna tagasihoidlik ja tavalise kaalukaotuse asemel olen suve jooksul vähemalt paar kilo juurde võtnud.
Esmaspäevast lähen jälle tööle, siis ei ole vähemalt päeval aega nii palju süüa!

07.07.07 - tegime ta enda jaoks eriliseks niiviisi, et ärkasime ka kell 07.07.
Vaesed pulmalised - vähemalt Valgamaal sadas sel päeval peaaegu lakkamatult (v.a. vist ainult see pooltund, kui ma rajal oma võistkonna kolmandas vahetuses punkte otsisin ja päike lagipähe kõrvetas!)

Täna segas vihm juba veidi vähem elu, tunnikese jõudsime Pr.- Re.ga mustikalgi käia, raudtee ääres metsas.

puulõhkumismasin

Puhkus Virvekülas

osutus ootamatult töiseks. Neljapäev ja reede olid seal jahedad - päeval vaid 15-16 kraadi. Taevas oli pilves ja sadas ka veidi, nii saigi mõnusalt metsa koristada ning lõket teha.
Laupäevaks - pühapäevaks jäi kergem töö - puude lõhkumine. Kergem seetõttu, et taadi oli ostnud puudelõhkumise masina ning sellega on imelihtne lõhkuda. Julgen soovitada kõigile nõrkadele naisterahvastele (nagu ma ennastki pean), kes puudelõhkumisega muidu hakkama ei saa.
Parim on seda tööd teha kolme-neljakesi, nii et kaks toimetavad masina juures ja kaks (või üks) veavad puud kohe riita. Mõne tunniga laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul said kõik sobiva pikkusega pakud ära lõhutud. Mis siis veel .....
ülevalminud imemagusad metsmaasikad, palju poemaasikaid (memme, Piret ja Triinu - kõik ostsid), mootorrattaga kohale sõitnud kiviktaimla taimed, grillimine, saun, pühapäevapäikeses liivarannavees jalutamine .... ohhh, mõnus-mõnus!
Pühapäeva õhtul memme-taadiga ekskursioon Pärispea poolsaarel ning Purekkari neeme otsimine. Jõudsime pildistamiskaugusele, kuid sinna kõndima enam ei jõudnud, sest aeg sai otsa - pidin kella 18-ks jõudma Viinistusse.
Seal oli Jan Uuspõld oma ürgmehe-monoloogiga.
Tekst oli tihe ja huvitav ning mõtlemapanev. Kohati väga naljakas. Ühesõnaga - geniaalne, nagu ettekandja ja autor (minu lemmik) isegi. Vaataksin seda heameelega uuesti - võibolla ei saanud kohe kõigele pihta - pika taibuga nagu ma olen :))
Viinistust Tartusse sõit oli aga peaaegu sama lõbus - naersime sealgi vahepeal nii, et kõhud kõveras. Oma töökaaslastega tööalaseid nalju, mida siinkohal ei avaldaks.

Puhkuse 10. päev

.... ja esimene, mil pea enam ei valuta. St ma vist olen nüüd puhkusega harjunud? Tänahommikune magus uni kella poole üheteistkümneni oli aga lausa ime! Tavaliselt ei suuda ma rohkem kui kella 9-ni magada, ükskõik mis kell magama lähen.
Nädalavahetus oli meil rahvarohke ning lisaks lakkamatule söömisele jõudsid naised jaanilaupäeva õhtul ka sauna, seejuures meestel ei olnud eriti aega süüagi, sest - vibulaskmise võistlus oli tähtsam :))
Mõnus soe ja vaikne õhtu oli, lausa ideaalne õuepeoks.
Vihm hiilis tasakesi ja piserdas meid märkamatult, veidi tihedam sadu algas peale keskööd, kui Triinuga telki magama pugesime.
Pühapäeval hakkasid autod ükshaaval lahkuma ja viimasega viidi ära ka Kidi - et ta siin väga ära ei metsistuks. Ikkagi linnakass ju! Nüüd on ta paar nädalat linnakorteris ja siis uuesti maale.

Olen pettunud....

sest kindlasti ei tahtnud ma oma juukseid tumedamaks värvida oma senisest toonist, pigem heledamaks. Aga ju siis ei osanud ma end õigesti väljendada. Jutt oli pruunist värvist, aga nüüd olen praktiliselt musta värvi peaga.
Olen harjunud, et juuksur näitab enne värvimist erinevaid toone ja siis koos otsustame sobiva. Seekord - olin uues kohas - nii ei olnud. Ei oskagi öelda, kas juuksur kasutas ära oma poolelioleva tuubi või ...
Ohhh, homme ma võibolla juba meeldin endale, sest ma ei ole üldiselt väga valiv! :))

Kirsika remont ja esimesed maasikad

Reedel tuli Peeter Tartusse Priidu lõpetamisele - värskele magistrandile lilli tooma - aga tagasi maale läksime bussiga, sest Kirsika radiaator hakkas jooksma. (Hyundai olin eelmisel nädalavahetusel maale jätnud.) Laupäeval siis sõitsime hommikul Tartusse tagasi ja päev kulus radiaatori vahetamisele. Ostsime lammutusest, sest sealt sai 2-3 korda odavama kui poest. Vahetamisega sai Peeter ise hakkama.
See oli siis esimene tõsisem remont Kirsikal. Näis, mis järgmisena laguneb :) Ei saagi ju olla, et 11 aastat vana auto lõpuni ideaalne on, kuigi omanik teda idealiseerib.
Laupäeva hommikul korjasime oma peenralt esimesed maasikad. Päris vara sel aastal!
Ja heingi oli tehtud meie maja ümbert aasadelt. Luhad on veel tegemata, aga eks jõuab veel!

Mul on nüüd puhkus kolm nädalat, ei tea kas selle auks hakkas vihma sadama? Vihma oli juba väga vaja, sest arvan et kuu aega või rohkemgi on päike lõõsanud. Ja kuumad ilmad mulle üldse ei sobi, sest ma ei talu päikest. Umbes 6-7 aastat tagasi sain ilmselt oma kiirgusnormi täis (olin varem kirglik päevitaja) ja tekkis allergia päikese suhtes. Vahetevahel ikka üritan väheke päikest võtta, kuid õhtul siis sügelen üleni.
Nii et pigem väldin päevitamist ja päike ei ole enam mu sõber.
Pruun saab olla ka vastavate kreemidega määrides..
Palju rahulikum on elada, sest eelmises elus - päevitajaelus - oli suveti põhieesmärk pruuniks päevitada ja ikka veel ja veel päevitada. Seda "rasket tööd" teha, nagu Pille ükskord väljendus.

Mingid männikahjurid

Meil on keset õue üksainumas mänd istutatud, ja sedagi tahavad miskid ussid nahka panna! Neid usse oli iga oksa küljes. Alguses raputasime neid lihtsalt maha, aga väike E. avastas, et nad ronisid nagu armee mööda männitüve ülespoole tagasi!
Siis raputasime ämbrikese sisse (surema) ja nii kaks päeva järjest. Kolmandal päeval Pa. mürgitas neid Cobra-ga. Nii kõrgele kui maast ulatas.
See kõik oli nädal tagasi.

See männike jääb nüüd vahest ellu, aga kuuseheki metsapoolses otsas olev männike pidi Pa. sõnul okastest lage olema.
Mis see siis nüüd on?!
Männid on minu lemmikpuud.

Internet oli meie jaoks ära 4 nädalat,

alates esimesest suurest äikesest, mis siin Valgamaal ööl vastu 15.maid möllas. Alguses arvasime, et ju on masti löönud, et viga ei ole meie majas. Seejärel, kui osad naabritest said interneti tagasi, aga meil ikka ei olnud, helistasime ja kurtsime Kernelile oma muret. Lubati tulla järgmisel nädalal. Kui siis nädala lõpuks ei olnud kippu ega kõppu, helistasime uuesti. Neil pidi ikka väga palju tööd olema oma mastidega tänu igapäevatele äikestele ja soovitati tuua antenn Tartusse kontrolli. Möödunud nädala esmaspäeva hommikul viisingi ja eile, reedel, sai Pr. selle sealt kätte. Antenn oli korras olnud, samuti pisike jublakas, läbi mille antenn voolu saab.Adapterit ei taibanud ma kontrolli saata, aga sealt anti kaasa nende oma, et saaksime kindlad olla, et kui kodus internetti kontrollime, on kõik aparaadid terved.
Aga meie lauaarvuti ei leidnud ikka netijuhet üles. Täna tund tagasi tulid Pr-R, proovisime Pr. läpakaga, ja - saimegi jälle internetti!
Kokkuvõtteks - ikkagi oli süüdi meie oma arvuti, millel ilmselt tuleb välja vahetada võrgukaart. Ja kõik muu sebimine oleks võinud olla olemata, kui oleks taibanud kohe üritada internetti minna teise arvutiga.
Nüüd siis teame.

Täiuslikuks õnnetundeks piisab teinekord vähesestki ...

Esmaspäeva õhtul olin üliõnnelik ja elevil - sain valmis kodutöö-programmid ja saatsin lahendused Ahtole ära. Veel paar tundi enne õnnelikku lõppu olin kindel, et ei saa seekord teise ülesandega üldse hakkama. Aga siis tuli ideesähvatus ja oligi tehtud!
Programmeerimine on mõnus - eriti siis, kui oled tükk aega punnitanud ja lõpuks kõik klapib.
Esmaspäev oligi ülesannete lahendamiseks veel eelviimane võimalik vaba õhtu (homne õhtu oleks siis päris viimane olnud), sest eile ja täna olin Tallinnas koolitusel ja reedel sõidan sinna jälle - infopäevale. 10. juuni on aga kodutööde esitamise tähtaeg.
Päris viimasele õhtule aga ei tahtnud seda lahendamist jätta, sest - võibolla ei oleks siis näiteks netiühendust jne. Närvipingega ei tule vist väga häid mõtteid ka - või tuleb just?!

Tallinnas oli mõnus soe... Eile õhtul pärast esimest koolituspäeva jäi mul poolteist tundi Tr-ga kohtumiseni ja kasutasin seda vanalinnas lonkimiseks. Väga-väga ilus oli seal! Raekoja platsil meeldis selline vahva kõnekõmin - igas servas on välikohvikud ja siis see inimeste jutuvadin kostub ja põrkub igast küljest tagasi platsi keskele. Kusagil oli suur roheline puust tünn, milles õitsesid arvata võib et kuumaasikad. Päris palju oli veel katkiseid aknaklaase, aga ... need paistsid juba nagu meelega jäetud olevat - atraktsioonideks turistidele.

Ooo ja mul on nüüd ju Võluvesi ... nimega Küllus. Ostsin loodustoodete poest Vabaduse platsi trollipeatuse juures. Kusjuures hind oli sellel kolmandiku võrra odavam kui veepudelil, mida silmasin vanalinnas kusagil x baaris letil (olin veits janune selle palavaga).
Küllus ... loodan, et headest asjadest!

Sest ka muredest võib olla ju küllus ...
Tegelikult on meil igaühel muresid, ainult et nad on väga erinevad. Tahaksin osata oma muresid eemalt vaadata, siis nad paljudel juhtudel kindlasti kaotaksid oma tujulangetava tähenduse.

Kuidas ma seda postitust alustasin - täielikust õnnetundest ..... ja jõudsin lõpuks peaaegu depressiooni ....

Mingid ussikesed

Mõnus kliima ...

oli meil täna tööruumides, mitte õues :))
Kliendid tulid ja nõretasid higist, 33 kraadi ei ole ju naljaasi!
Oh oleks homme jahedam - Tallinna bussis ei tahaks küll sellise kuumaga loksuda.
Täna praegu sain hakkama nii uue pildikaardi tellimisega (ei teagi, miks eile ei õnnestunud, mingit tõrget süsteemis ei olevat eilegi olnud) kui ka uute piltide laadimisega Nagisse. (aaabbb).

Nädalavahetus maal

... oli sääserikas, äikseline ja ennelõunati ka päikseline.
Viisime I-R maja juurde ahjupuid ja lasksime seal sooja tubadesse, avades uksi ja aknaid. Õues oli lausa kuum õhk, tubades meeldivalt jahe.
Külvasin teise satsi herneid.
Panime kasvuhoonele kile ja istutasime sinna osa tomatitaimi juba ära.
Õunapuud õitsevad hullusti.
Maas on lausa õielumi.
Pildiaparaadi unustasin maale, seega pilti praegu ei saa!

Üritasin nüüd äsja teha endale uut pildikaarti SEB koduleheküljel - see kehtivat nüüd tehes kolm aastat - aga ei õnnestunud. Üha sain vastuseks - pildi laadimine kahjuks ei õnnestunud.
Homme uurin, milles asi. Tasuta saab seda teha veel paar päeva, siis minevat asi tasuliseks.

Paar pilti ka ...

Liivarand on kummaline - kaetud kõrkjapuruga. Kas ta on igal kevadel selline?

See võiks saada traditsiooniks -

minu kevadine Virveküla-külastus, Tr. sünnipäeva paiku. Ma ei ole vist paarkümmend aastat seal kevadel käinud - sellest ajast, kui Valgamaale kolisime. Ikka ainult suvel puhkuse ajal või siis sügisel, taadi sünnipäeval.
Seekord olin esimest korda seal koos digifotokaga, nii et klõpsutasin ohtrasti pilte. Algajana muidugi akulaadijat maale kaasa ei võtnud ja nii juhtuski, et fotoka aku sai poole matkaraja peal tühjaks. Ega siis midagi, järgmisel korral teen pilte ainult tagasiteest!
Teise päeva jaoks tellisin sinna Mik`i koos tema fotokaga ja pildid sain mälupulgale.
Kavatsen nad lähemal ajal nagisse üles riputada.
Seal oli nagu ikka super-super-super mõnus! Päike säras ja hing puhkas!

Aga praegu maadlen programmeerimisülesandega viimasest Horisondist.
Kes teab nõu anda, kuidas programmeerida tähestikulist järjestamist? Kas nii, et a-tähele omistada väärtus "1", b-le "2" jne, või on selleks mingi käsk olemas OpenOffice.org Basic-us?

80-75-80

Vot sellisel kolmikjuubelil käisin eelmisel laupäeval! Vahva pidu oli, selline mõnus kallite sugulaste koosistumine. Kes tahtis, sai tantsu ka lüüa. Ja laulda. Hea idee kolm juubelit üheskoos pidada - enamus külalisi oleks niikuinii kattunud.

Tänu teisele sünnipäevale - nimelt Diivaniparadiisis, ja sealsele mööbli allahindlusele - saime Tartu korterisse lahtikäiva diivani ja kaks tugitooli. Nüüd on ka Mar`i tuba päris viisakas :))

Pildistasin 7. mail

Pilt 1 : Esimesed rabarberivarred sel kevadel, läksid kisselli sisse.
Pilt 2 : Trompetnartsissid - kasvavad ise niimoodi metsikult juba 20 aastat.
Pilt 3 : Need tulikaõied said kõik ära korjatud, nii igaks juhuks, sest mul ei ole tegelikult aimugi, kuidas nad paljunevad.

Tõeliselt üllatav teenindamine ...

täna Tartus Canon Overalli esinduses. Jõudsin sinna ukse taha kolmveerand kuueks ja lõgistasin ust - kinni. Siis märkasin uksel silti, et lahti kella 17-ni. Just vaagisin, et millal siis üldse sinna minna saan. Ja uurisin läbi klaasi, kas fotoaparaate vitriinides näha on (mul oli vaja uut akut). Aga siis - tuli üks noormees, kes oli mu askeldamist ilmselt märganud, keeras ukse lukust lahti - ning oli rõõmsasti valmis minuga tegelema!
Niimoodi saingi Re kingitud kasutatud digikale uue aku ja ka USB-juhtme.
Niiii meeldiv oli! Isegi paduvihmas koju jooksmine tundus seejärel mõnus!
Kas peaks eeskuju võtma? :))
Meil ei ole seni olnud kombeks hilinenud kliente peale "kella kukkumist" uksest sisse lasta. :((

Otsustasin kuulutada sõja

sel aastal - tulikatele. Sain aru ka, miks nad niivõrd võimutsema on pääsenud - nimelt sel ajal, kui teised niidutaimed alles mõtlevad, kas hakata üldse kasvama (külm ju), on tulikad juba oma pikad õievarred kõrgele püsti ajanud ja osad kõige kiiremad juba äragi õitsenud.
Noppisin täna kõik õievarred, mida maja ümbruses nägin, oranzi ämbrisse, ja sain kolm ämbritäit.

Seni oleme oma maadel sõdinud - ohakatega, rakvere raibetega, soome oblikatega (nende väljajuurimine oli veel eriti vaevaline töö) ja takjatega.
Nüüd siis jäid silma tulikad.

Näis

kas järgmisele päevakule jõuan! Sel neljapäeval olin nii lootusrikas, võtsin jooksuriided tööle kaasa - et sealt siis otse sõidan, Vapramäele. Hommikul paistis päike ja tundus, et nii see jääbki. Aga - pealelõunal läks hoopis pilve ja sadas vihmagi. Ja ilma kompassita ei julgenud metsa minna. Kui päike on väljas, siis saab vabalt selle järgi orienteeruda, aga ilma päikseta on jama.
Peab ikka kompassi maalt Tartusse viima, ei saa alati päikse peale loota!

Kui seda järgmist neljapäeva üldse tulebki... vahepeale jääb ju 9. mai....
Kuigi - mis siis ikka hullemat saab juhtuda.

Keegi teine Anu siin blogiderägastikus viitas A.Viirlaidi raamatule "Ristideta hauad".
Seda marodööritsemist telekast vaadates tuli mulle täpselt samuti kõigepealt meelde Arved Viirlaidi poolt kirjeldatu - nii Tallinnas kui Tartus.
Lugesin tema raamatuid umbes kümme aastat tagasi, kõiki, mida tookord Valga raamatukogust saada oli.
Töötasin tol ajal ARK-i kontoris. Seal oli hea kõrge lett, mille varjus sai ka tööajal lugeda, kui inimesi vähem käis.
Üks koht "Ristideta haudades" oli eriti hingeminev - kui Lembit vanglas korraks ema nähes talle heleda häälega teatab, et tal ei olegi käsi enam valus. Mar. oli tol ajal just umbes niisama vana kui Lembit seal raamatus ja see reaktsioon oli kuidagi nii temalik, et ma lihtsalt ei saanud, nutt tuli iseenesest peale.
Lugesin ja nutsin ... ja tänasin saatust, mis sel hetkel kliendid minust eemal hoidis. ...

Valga raamatukogus on loodetavasti praegugi üks Arved Viirlaidi poolt kirjutatud raamat, millel on kaks originaalautogrammi - üks tõenäoliselt raamatu väljaandmise ajast Kanadas, ja teine antud meie pool Sangastes. Tema abikaasa on Sangaste-mailt pärit ja minu vanemate tuttav, nii nad meile külla sattusidki. Samal ajal lugesin parajasti üht raamatukogust võetud raamatut ja näitasin talle, et seal on autogramm ka sees. Ja ta lisas sinna kõrvale veel ühe, uuema!
Kui selle teose raamatukogusse tagasi viisin, siis ei öelnud midagi. Ei tea, kas keegi töötajatest ongi seda üldse märganud?

Viimase aja tegemisi

27. aprill - pärast tööd oli kavas maale sõita, kuid telekas jooksis kogu aeg tekst - püsige kodus ja ärge alluge provokatsioonidele. Helistasin I-le Tallinnasse, et kas juba sõda lahti ja meie, tartlased, et teagi.
Selgus, et nii hull ikka asi ei olnud - ainult helikopter tiirutas pidevalt Tallinna kesklinna kohal.
Seega saingi oma lõriseva auto maale viia.
28. aprill - Pa. ja Rain keevitasid Hyundai sumbuti kokku (see oli pooleks läinud) ja kinnitasid alla tagasi. (Eelmisel nädalal jäi mul päevakul seetõttu käimata, et - häbi oli sõita nii röökiva autoga.)
29. aprill - panime jorjenijuurikad maamulda. I-R tulid maale. Kütsime nende maja soojaks, kuid nad ööbisid seekord meil ja esmaspäeva õhtul juba lahkusid.
30. aprill - Pa. tõi mind Tartusse ja toimetas siin esiku juures, kuni ma tööl olin. Kaevas maa seest kive ja täitis esiku põrandat. Õhtul maale tagasi.
1. mai - istutasime vaarikaid juurde. Ja suure sinise lille teise kohta (männi alt). Puhastasin punasõstrapõõsaste aluseid ja väetasin neid kõdusõnnikuga.
Tegin Helgi platsi korda Sangaste surnuaial.

Miks ei ole mõtet keelata kommentaare?

Kui siin virtuaalmaailmas on kõik lubatud, siis oleks ju imelihtne organiseerida kommentaarium mõnele populaarsele blogile, kus kommenteerida ei võimaldata.
Selleks tuleks avada spetsiaalne (ja vastava sobiva nimega) uus nö kloonblogi, kuhu siis kopida korralikult viidates kanded sellest originaalblogist.
Ja kommenteerida saab seal kloonblogis.
Usun, et see kloonblogi oleks populaarsem kui originaal.
Kas on teisi arvamusi?

Küsimus: kas Blog.tr `ist saab ka lahkuda?

Ise sinna küll eelmisel aastal läksin, kuid nüüd tahaksin ära tulla. Kas see on üldse võimalik?
Seoses .... viimaste sündmustega blogimaailmas .... ja vist ka muudel põhjustel .... otsustasin täna, et kustutan oma kõikides blogi kannetes lähedaste inimeste õiged nimed, aga --- oo õudust! need läksid kõik blog.tr-is üles kui uued postitused.
Paar postitust jäid veel muutmata, aga need teen kunagi öösel, kui võibolla blog.tr-is on vähem lugejaid.
Nii et sorry, kes lugesid minu vanu postitusi - see ei olnud niimoodi mõeldud.

Ja küsimus oskajatele - kas vana postitust on ka teistmoodi võimalik muuta - nii et ta ei risustaks blog.tr-i?

Üks asi,

mida need Inno poolt avaldatud Ingridi kirjad minuga tegid - panid mõtlema, abielust üldse ja ka oma abielust. (Ma ei hakka siinkohal viitama, sest kõik, kes vähegi blogisid loevad, teavad niigi, kellest jutt).
Mõtlesin selle peale, et ma ei ole üldsegi ideaalne abikaasa olnud, aga ... Pa.`l on järelikult hea kannatus olnud mind taluda.
Ka mina olen seni olnud liiga kindel meie suhte osas ja see on omakorda põhjustanud minu mõnikord üleoleva käitumise oma abikaasaga.

Näide eilsest: pahandasin Pa`ga, et ta ei söö juustu. Ise ostab suure tüki, aga siis laseb külmkapis hallitama minna. Pa. küsis, miks ma karjun tema peale. Mina oma arust küll ei karjunud. Pa. siis selgitas, et ma räägin temaga tihti justkui jõupositsioonilt. Ja kui järele mõelda, siis tegelikult see ongi nii. Samamoodi räägin ma tõenäoliselt ka Mar.`i ja teiste oma poistega.
Aga kuidas seda vältida? Ise arvasin, et peaks endale ette kujutama, et ma räägin justkui taadi või memmega - nemad on mulle tõelised autoriteedid. Seal ma ei kasuta ju kindlasti jõupositsiooni.
Küsisin Pa.`lt, kuidas siis oleksin pidanud antud olukorras - juustuloos - käituma? Ta selgitas, et õigem oleks olnud juustu häid omadusi kiita ja niimoodi kavalusega ta sööma meelitama, nii et ta ISE oleks tahtnud seda teha, mitte minu käsu peale.
Ohh! Ma ei ole nii võimekas :))
Tundub, et Pa.`le on mõned õpetajate nipid selle paari aastaga juba külge jäänud :))

Ei teagi

kas hommikul köögis võib veel olla lõhnu eileõhtusest küüslaugu praadimisest ja lillkapsa keetmisest, või on juba .... uuu kui kole! seda rotiroiskumise lehka.
Otsisin laupäeval pööningul, kuid niisama lihtsalt ei leidnud midagi. Ju ta ikka puges kusagile lae vahele pärast mürgisöömist. Minul ei ole häda midagi, sõidan siit tunni aja pärast Tartusse, aga vaene Pa.....
Ta peab vist sauna kolima paariks nädalaks...

Nädalavahetus oli tore - ilm läks jälle suviselt soojaks. Laupäeval tulid vanemad pojad oma kaasadega ja E. ka! Sel ajal kui mina pööningul tuustisin, oli väljas juba grillipidu täies hoos.


Pühapäeval tegime Dag.`ga trenni - tema küll rohkem kui mina, sest ta tegi mulle kõigepealt poolteist tundi massaazi. See oli esimene seesugune minu elus - spetsiaalse laua peal ja professionaali tehtud. Mõnus, tahaks veel!
Seejärel matkasime keppidega lossi parki, E. ka meiega. Kokku poolteist tundi. E. oli ikka tore, kõndida vahepeal ei jõudnud, aga joosta küll!
(Täna on Pa.`l sünnipäev, homme E.`l - saab kuueaastaseks)

Mis siis sai veel ära tehtud sel nädalavahetusel peale tordisöömise?
Uus hernepeenar kaevatud (R., Pr.), lindudele pesakastid metsa viidud (Pa., Dag., E.), ahjupuid lõhutud (Pa., Mik., Pr.), päevalilled külvikasti külvatud (Anu), herned eelmise aasta maasikapeenrale külvatud (Pr., R., Anu), kolm autot seest tolmuimejaga puhastatud (kõik v.a. kolm lossimatkajat).

Päevakul

-selle aasta esimesel - kõndisime R.ga koos 5-nda raja läbi. Mõnus oli - päike, tuul, kaunis mets ja kaunid majad Ihastes.
Osalejaid oli sadu ja kaardi kättesaamiseks tuli seista "kilomeetripikkuses"(Pr. sõnad) järjekorras, nii et me R.ga jõudsime autos oodates juba muretsema hakata, et Pr. ilma meieta metsa läks.
Orienteeruma oli tulnud koeraomanikke koos koertega; emasid lastega (kukil ja käeotsas ja süles); emasid lapsega (kõhus); ja muidugi igasugu sportlikke ja vähem sportlikke kujusid.

Kuid ajavõtmissüsteem oli seekord eriti mõttetu - keegi ei kontrollinud, kas ma läbisin rada või seisin niisama 20 minutit põõsa taga, sest SI-signaal oli ainult stardis ja viimases punktis. Vahepeal komposteerisime kaardi servale, aga kaarti ju keegi lõpus ei uurinud, kaart jäi meile lihtsalt kätte. Nägime ka kahte ratturit rada läbimas - ju ka nii oli lubatud!
Ise ma ei ole enam mingi võistleja, aga - "vanasti" peeti ju mingit edukuse edetabelit päevakute lõikes, kas siis praegu seda ei ole? Tundub, et igaüks läbib rada, kuidas ise heaks arvab - kas jalgsi või rattaga või üldse mitte, keda see huvitab? Peaasi et maksab kaardi ja SI pulga eest.
VÄGA IMELIK!
Aga loodetavasti on järgmine päevak normaalsem!

Superkülmad tuulised pühadeilmad

võimaldasid neil päevil vähemalt korralikult välja puhata. Samas reede õhtul enne pimedat tegime Tr.ga õues veidi puutööd - Tr. lõhkus ahjupuid ja mina vedasin riita juba varem lõhutud pliidipuid. (Pa. sai oma vajalikud lauajupid valmis saetud ja sõitis reede pealelõunal Jõhvi neid oma vennale ära viima, nii et rohkem tööinimesi meil kodus ei olnudki).
Laupäeval lõõskas tuul endiselt ja ma ei jõudnudki õue. Tegin kooki ja pashat ja parandasin Mar.`i teksaseid ja lugesin ajakirju-ajalehti ja magasin päeval. Ühesõnaga logelesin.
Pasha retsepti saime Tartust kaasavõetud Naistelehest - kogemata olid meil kõik vajalikud komponendid olemas, s.h. rosinad, üks banaan ja üks sidrun. Tuli välja imehea! Ma ei olegi varem teinud toorpashat. Toore munavalge lisamine tekitas meis teatud kõhklusi-kahtlusi, aga - otsustasime Tallegi mune ikkagi usaldada!
Täna oli tuul veidi vaiksem, kuid see-eest sadas iga natukese aja järel mingit rahemoodi lund. Tegime Tr.ga kepikõndi I-R maja juurde ja riisusime seal oksi maja ümber. Maa on jälle külmunud ja mutimullahunnikud jäid seetõttu laiali ajamata.
Ärasõit venis veidi, sest Kidi püüdmine võttis oma paarkümmend minutit. Tr. arvas, et Kidit saab puuriga meelitada :)))

Kastmisvoolikud on kahtlased....

sest täna hommikul, kui Pa. enne mind üles tõusis, kuulis ta pööningul krõmpsutamist ja tormas kohe üles ning -- parandatud voolikud olid jälle auklikeks näritud!
Tundub, et seal plastmassi sees on midagi söödavat, miks muidu rott seda niivõrd himustab?
Kuigi me hoidume majja mürgi panemisest, olime seekord sunnitud seda teed minema. Lõksu panime ikka ka, eks siis rott valib, mis talle meeldib....

...Tõenäoliselt mitte kumbki variant, sest õhtuks ei olnud augud torudes suurenenud, mürk oli puutumata ja lõks endiselt lahti. Rott kadunud.
Aga Pa. ütles, et ta praegu veel torusid parandama ei hakka, saab paar päeva paagist väljalastud veega hakkama!
Meid kiusav rott on ikka vaja kätte saada, ei tohi teda enam häirida, las tegutseb!

Märtsikuuga lõppes minu kvartalipilet ja olen jälle jalamees. Täna olin aga hoopis rattamees - viisin ratta keskpäeval hooldusesse ja õhtul peale tööd sain juba kätte.
Aga kiivrit mul ei ole. Vaja kähku osta, sest juba ähvardas üks auto mulle ette pöörata, hoovist väljasõidul. Õnneks ta ikka pidurdas ja sain eest läbi sõita. Tavaliselt nad arvavad, et rattasõitja on jalakäija ja küll ta seisma jääb, kui autot näeb.

Sünnipäevanädalavahetus...

algas kurjakuulutavalt: reede õhtul panin vee pumpama, et E.le vanni teha (see on siin tema harvadel külaskäikudel igaõhtune traditsioon olnud), kui järsku algas esikus mingi pladin. Oo õudust, esiku laest jooksis ladinal vett kapi peale!
Pump kähku kinni ja Pa. läks pööningule vaatama, milles asi. Selgus, et rotid olid närinud läbi - lausa ribadeks - kaks voolikujuppi, mis olid aiavoolikust tehtud pikendused - nii paarikümnesentimeetri pikkused.
Need on seal juba poolteist aastat olnud, nüüd siis leidus niiiii näljaseid rotte!
Peeter pani hommikul uued jupid asemele, aga ... nii see ikka jääda ei saa järelikult. Võibolla aitaks nende määrimine mingi ainega, et rotte eemale hoida?

Laupäeval saabusid siia veel Pr., R. ja Mar.. Oligi kamp koos! (Mik. ja E. tulid reede õhtul, Dag. kahjuks jälle tööl nädalavahetusel)
Kidi muidugi ka!
Nii et pidu!
Päike säras endiselt ja tegi olemise rõõmsaks. Sai õues mõnusasti grillida.

Veidi riisuti oksi ja lõhuti puid ja tehti lõket ja vuntsiti autosid ja korjati sinililli ja ....

Metsast sinililletuurilt tulles leidis E. minu väikese helkur-kutsa üles! Väike inimene ikka näeb rohkem, mis maas sünnib! Niimoodi sain ühe ja sama asja kaks korda kingituseks - Pa. kinkis selle mulle jõuludeks ja E. nüüd sünnipäevaks :))

Täna tegin oma kevadisi töid ka - pikeerisin tomatitaimed ümber liiva seest mullapottidesse, istutasin sinise lille ümber (mille nime me endiselt ei tea - vt. pilt Pa. Nagis) ja pärast noorte lahkumist toimetasin maasikapeenras - surusin noored taimed mulla sisse tagasi ja katsin kattelooriga, sest lubati veel külma.
Selline mõnus kevadine nädalavahetus siis, mis algas küll väikse šokiga.

Katsetasin ...

täna, kas mandariinil ja apelsinil on erinev maitse. Ostsin Egiptuse apelsine ja Hispaania mandariine (viimased olid seekord apelsinidest suuremad). Imeliku maitsega olid mõlemad, aga arvan, et ma ikkagi ei oleks päris kindel, kumba ma söön, kui ette ei teaks, millega tegu. Mandariin tundus veidi ... mm maitsvam, apelsin kuidagi magedam.
Mandariini süües püüdsin tunda jõulutunnet, sest siis sööme alati palju mandariine - nad on siis odavad, aga tillukesed, õhukese koorega ja superhead. Tänased on suured ja paksu koorega.

Kõik see sündis meie mõttevahetuse tõttu Tr.ga - nimelt tema Hispaania-pilte troonib pilt Maailma Kõige Maitsvamast Apelsinist, aga mina avaldasin arvamust, et see paistab hoopis mandariini moodi. Tr. teadis, et apelsinil on apelsini maitse ja mandariin ei ole üldse selle maitsega.
Ei ole jah, aga kumb on kumb?
Pean vist veel harjutama ...

Sinililled...

... ka meie metsas! Ise nägime! Pühapäeval oli kümmekond õit, täna kindlasti sinetab juba kogu metsaalune.
Ilmad on juba nädalajagu mõnusalt soojad ja päikselised - rekordiliselt soojad!
Eelmisel aastal käisime sel ajal Tr.ga veel Tartu maratonirajal suusatamas - just nädal või paar enne minu sünnipäeva. Sel aastal aga lendavad ringi juba mesilased ja kollased liblikad.

Olen nüüd veendunud küüslaugu ravitoimes. Nimelt paar nädalat tagasi hakkas õhtu eel mul rinnus miski torkima ja magama jääda ei saanud - muudkui köhisin ja köhisin. Olin just lugenud siit-sealt blogidest ja ajakirjandusest küüslaugust ja selle mõjudest ja otsustasin proovida kohe järjepidevalt end sellega ravida. Pa. tõi siis poest hunniku küüslauke ning hakkasin tarvitama. Nädal aega sõin nii hommikul kui õhtul. Kuid kui üks klient tegi märkuse (ta ütles küll sibulalõhn, aga ... ma parandasin teda :)), siis hommikuti enam ei söönud.
Ja sellest tõvest sain igatahes võitu ning praegu jätkan veel - profülaktika mõttes. Niikaua kuni päris soojaks läheb, võibolla. Pean end ikka sundima, sest küüslauk mulle ei maitse, tee mis tahad. Väike E. sõi küll siin viimati meie juures külas käies täiesti vabatahtlikult võileiba küüslauguga (ise küsis!), aga ta vist ei tea, et see halb on. Talle ei ole seda keegi öelnud, ma eeldan. Ja ei tohigi öelda!
Ma söön küüslauku samuti leiva peal, aga küüslaugu peale määrin veel paksult toorjuustu.

Praegu märkasin, et Mar.`l on muusikavalik muutunud. Kui siia arvuti taha istun, siis jääb Mar`i muusika mängima, sest ta jääb samuti sisse logituks.
Viimati oli no vähemalt aasta otsa selline jube kärisev jõuramine ja mürisev muusika takkapihta, ja kõik "laulud" olid minu meelest ühtemoodi. Siis kasutasin tavaliselt kõlari nuppu, millega sai muusika kinni panna.
Aga nüüd on kuidagi mõnus ja rahustav muusika. Meloodiline, vahepeal pingestuv.
Ja meeldiv.
Ei tea, mida see tähendab?
Kolme nädala pärast saab minu noorim poeg 18.

Linnaõhk ja maaõhk

... on ikka kardinaalselt erinevad. Täna oli Tartus jälle selline hommik, kui pilved ulatusid maani ja hingata ei olnud midagi, sest ka kõik korstnate tossud ja autode vingud roomasid mööda tänavaid. Väga tihti seda õnneks ei juhtu, sest tuuled toovad ikka värskemaid iile ka kaasa. Aga kui madalrõhkkonnaga kaasneb ka tuulevaikus, siis ongi selline gaasikambri tunne.

Maal seda ei ole, sest kui naaber just parasjagu oma põldu ei mürgita, siis ülejäänud ajal on õhk lausa magus. Vähemalt seal, kus ma elan. (Praegu küll vaid nädalavahetustel).
Naabrid on parajal kaugusel - umbes 500 m, nii et liiga eraldatuna seal end ei tunne, aga nende lõkkehaisud ka ei kipu häirima.
Aga seda sissehingatava õhu kvaliteedi vahet tundsin kohe, kui poolteist aastat tagasi Tartusse tööle tulin. Siis alles oskasin hinnata värske õhu väärtust!

Marju Kuudist....

Praegu on tal küll teine eesnimi, kuid minu jaoks jääb ta ikka Marjuks.
Viimati nägin teda lähedalt Rootsi laeva karaoke-baaris laulmas koos musitseeriva pillimehega. See oli 3-4 aastat tagasi. Läksime teda sinna väikese seltskonnaga kuulama. Istusime neile päris lähedale ja ta küsis, kas oleme eestlased (arvan, et aru sai selle järgi, et me ei tellinud midagi, ainult kuulasime). Ja oli selle üle rõõmus, et saab laulda eestlastele.
Olen alati tema laule ja laulmist nautinud. Seal panin tähele, et inglisekeelseid laule laulis ta puki peal istudes, aga eestikeelse laulu laulmiseks tõusis püsti.
Mulle tundus, et nii austas ta oma emakeelt ja isamaad ja meid - eestlasi. Aga võibolla oli sel mingi muu põhjus.
Vahepeal küsis meilt, mis laulu kuulata tahame.
Võrratu kontsert ja unustamatu elamus!
Täna hommikul oli temast ETV-s "Tähelaeva " saade, sellest tingituna ka see meenutus.

Minu esimesed triibulised

Täna sain esimest korda triibud pähe - ja päris armsad on! Heledakesed teised.
Pärast juuksuriskäimist sealsamas lähedal toidupoes asju korvi ladudes vaatasin, et asju liiga palju ei saaks - kodu ikkagi ju veits kaugel!
Kassas makstes tuli MILLEGIPÄRAST meelde, et mul on ju poe taga parklas auto! (Läksin hommikul tööle igaks juhuks autoga, et ikka kindlasti õigeaegselt juuksurisse jõuda). Äge küll, kui oleks poest koju marssinud ja alles seal selle avastanud!

Võibolla seda juhtub paljudega?
Sõbranna rääkis kunagi loo, kuidas mees oli hommikul autoga tööle läinud, aga õhtul tuli ilma autota koju. Läksid siis vanalinna otsima, et kuhu see auto võis jääda. Leidsid üles ka ;)).

Igav!

Pr. ütles, et mu blogi on nüüd igav :((.
Ja kui küsisin, miks, siis - sellepärast, et Hedi blogi (mida Pr. samuti nähtavasti loeb) on samasugune.
Siit ettepanek - Hedi!!!, tee oma blogi kujundus ringi! Muidu Pr.`l ei ole huvitav!
Mul endal on igatahes huvitavam. Ma olen üldse seda tüüpi tegelane, kes tõstaks toas kogu aeg mööblit ringi - kui jaksu oleks.

Pühapäeval läks pealelõunal ilm selgemaks ja isegi päike tuli välja! Tegime siis lõpuks ära töö, mida oleks pidanud juba palju aastaid igal kevadel tegema, nimelt võõpasime viljapuude tüvesid valgemaks - päikese kahjustuste vältimiseks.
Me ei ole seda kunagi varem teinud, ja päris kahju, et ei ole. Neid tüvesid lähemalt vaadates selgus, et kaks puud ilmselt varsti kuivavad ära, sest koor tüvel on pikisuunas lõhenenud, nii et lausa puu sisu on näha.
Need on mõlemad meie istutatud puud ja kui me oleksime korralikud olnud, siis oleks nad meid ilmselt veel kaua oma olemasoluga rõõmustanud.

Maja taga õitsesid lumikellukesed.
Lumi sulas täielikult ära ja suusad jäidki sel aastal pööningule.

Muudatused

Nägin LM blogis Site Meter´it ja proovisin seda üleeile õhtul enda blogile ka panna. Isegi õnnestus, kuid seejuures läksid kaotsi uuemad viited.
Aga vanadest viidetest tuli nähtavale Elina fotoblog, mis on jälle ellu ärganud (eelmisel suvel-sügisel oli ta laisk seda uuendama), ja mul on selle üle hea meel. Tal on sama ilusad fotod kui Remol. Mingisuguse sisemise valgusega. Huvitava valgusega.


Läksin eile õhtul peale tööd Tartus Lalla poole ja viisin talle Maalehti lugemiseks.
Kui seal olin, siis Pa. helistas, et kas ma ikka tulen täna õhtul koju. Ma ei teadnud siis veel, sest olin töönädalast väga väsinud (kahekesi kolme inimese töö tegemine on oeh kui kurnav). Et võibolla tulen laupäeva hommikul.
Kui ikkagi hilja õhtul kohale jõudsin, siis Pa. teatas, et tegelikult ta teadis, et ma tulen - Volli käitumise järgi. Meie kutsa olevat eile päev otsa tee otsas passinud ja ilmselt siis mind oodanud. Või oma sõpra Kidit.

Sõitsin siia maale koos Kidiga. R. õpetuste kohaselt oli Kidi kogu tee puuris ja puur kinnitatud turvarihmaga ka veel. Kidi oli alguses küll kuri - mäugus nördinult, kuid siis jäi ilmselt magama. Nii oli tegelikult meile mõlemale turvalisem, kuigi kassile võibolla natuke ebamugavam.
Ja kindlasti kooskõlas liikluseeskirjadega.

Lalla sünnipäeval

Tore oli vaadata, kuidas kokku said 95-aastane (Lalla) ja 5-aastane (E.). Mõlemad uurisid huvitatult teineteist. E. teatas pärast, et "hakkamegi nüüd siin külas käima!"
Memme-taadi olid seoses Lalla sünnipäevaga siin Tartus ja tulid ka Valgamaale nädalavahetuseks koos Mik.i ja E.ga. Sinna oli jõudnud just ka H., kes tuli appi puid tegema, nii et Pa. naeris, et peab kogu aeg üksi olema, aga kui tulevad, siis kõik korraga!
Suusad jäid ikka veel pööningule, sest lumi oli täiesti vesine ja +7 kraadi sooja. Ja lisaks sadas ka vihma.

e-valimistest

Valisin siis seekord oma vastse ID-kaardiga.
Ostsin pangast 2 id-kaardi lugejat ja ühendasin arvutite taha nii linnas kui maal. Peab ütlema, et juhend seal id-kaardi karbis on märksa keerulisem kui tegevus ise - see juhend on ilmselgelt vananenud. Tegelikult on nii, et õigele aadressile minnes on vaja paar korda vajutada "edasi" nuppu, siis arvuti otsib midagi, laeb mingeid juppe sisse, käseb vahepael teha restart ja uuesti samale aadressile minna, mille järel arvuti veel veidike midagi teeb ja seejärel teatab, et nüüd on kõik korras.
Ja ongi korras.
ID-kaardiga on mõnus ka u-netis käia.
Tuleb vaid pin-koodid ära vahetada, seda saab teha start-menüü kaudu (Programs - ID kaart - ID kaardi utiliit). Siis ei ole ohtu, et nad meelest läheksid.

Valida oli sel aastal kerge - sai teha onupojapoliitikat. Õnneks on isa venna poeg M. sellises parteis, keda kohe hea meelega valin - sotsiaaldemokraate nimelt.

m.o.t.t.

.... iga matemaatik teab, mida see lühend tähendab. Teistele - s.t. mida oligi tarvis tõestada. Röntgenipilt näitaski ulatuslikku varjutust vasakul põsel, millest arstid loevad välja põletiku. Nüüd siis soojendan kuuma teetassiga põske ja neelan antibiootikume.
Mar. on ka sel nädalal kodus ja mängib haiget - kurguvalu ja palaviku tõttu.

Uue (meie jaoks) auto nimeks sai Kirsika. Ta on ilus punane ja ei roosteta üheski kohast. Tegelikult on pärit Taanist vist. Seda meie arvates tähendab lühend DK dokumentidel. Omanikud on olnud taanlased või rootslased ja ka kõik dokumendid on taanikeelsed või siis rootsikeelsed, ei tee kahjuks keelel vahet. Aga SAAB on vist Rootsi tehas? Läbisõit on ainuke halb asi asja juures - päris suur - üle 243300 km. Seega isegi veidi suurem kui Hyundail.
Eile igatahes sõitis veel tõrgeteta.

Hambavalu

Nohujärgne hambavalu ei pruugigi tähendada hambaauku, vaid tegemist võib olla ka põskkoopapõletikuga. Hambaröntgenipilt näitas, et hammastega on kõik korras. Valu tunnen siis, kui jalgu trambin või käin - jooksen, ja ka külma kätte õue minnes.

Perearsti juurde jõuan loodetavasti alles teisipäeva või neljapäeva õhtul - kui jõuan töölt enne kella 18 all-linna.
Niikaua üritan soojade soolakottide ja kummeliteega end ravida. Ja kasutan Sensodyne hambapastat.

See laupäev oli meil tegelikult juba ammu planeeritud Käärikul suusatamiseks, ja see olekski olnud ideaalne päev - paar kraadi külma, särav päike. Kuid me oleme praegu kõik korraga tõbised - Tr., Pir. ja mina (Pir. käis Tartus loengutes reedel ja laupäeval) - nii et siis seekord jäi meie suusasõit ära.
Eelmisel aastal sai ka terve märtsikuu veel suusatada, seega loodame paremat!
Täna hakkas muide Tartus lund sadama, kui siia saabusin.

Suitsetamisest ja kasutatud autost

Leidsin koristuse käigus ühe väikese paberilipaka, millele olen kusagilt kirjutanud järgmised read:

SUITSETAMINE ON MÄRK SELLEST, ET ENDAST EI PEETA LUGU NING, KUI JUBA ENNAST EI OSKA HINNATA, SIIS ON KA TEISTEL RASKE INIMESEST LUGU PIDADA.
SAMA KÄIB KA MISTAHES ENESEHÄVITUSLIKU KÄITUMISE KOHTA.

Nii, kergem hakkas kohe, nüüd võib paberitüki ära visata!

Eile käisid Pa. ja Ra. Tartus autopoode kammimas - otsimas odavat ja samas head autot. Hea - s.t. et sõidab probleemideta, võtab vähe kütust ja ei roosteta. Ostsid 30 tuh. maksnud Seat Toledo 1996, mis oli just treileri pealt maha sõitnud, toodud Saksast.
Nüüd jääb ainult loota, et see auto on HEA. Ülevaatusel olevat kiidetud. Ma ei ole seda autot veel näinud - neil oli nii kiire eile Tartust lahkumisega.
Kasutatud auto ostmine on ALATI loterii, uue auto ostmine on MÕNIKORD loterii.
Tean üht meest, kes ostis paar aastat tagasi uue Lada ja siis veetis suurema osa oma ajast garantiiremondis. Ei teagi mis asjast lõpuks sai, aga - ta ostis ju uue auto! Garantiiremont pidi veel eriti vaevanõudev ja närvesoov olema, sest firma ei teeni ju sealt midagi. Siis venitatakse ja tehakse, kui viitsitakse. Selle mehe sõnad.

Täna sain jälle targemaks

... kuidas linnaliini bussist välja peab "küsima", kui ta peatuses ust lahti ei tee - nimelt on ukse juures käsipuu küljes nupp, mida peab sel juhul vajutama. Kui ma järgmises peatuses bussijuhiga õiendama läksin, miks ta kolm inimest rahumeeli peale jättis ja edasi sõitis, selgitas ta, et - ei saanud uksi avada, sest ukse ees oli lumevall. Meie hõigetest ei piisanud (buss oli suhteliselt rahvast täis). Ja miks me nuppu ei vajutanud. Mina ei teadnud mingist nupust midagi - häbi küll, juba nii kaua aastaid elanud! Nüüd siis tean.

Nohu, valus kurk ja väike palavik

.... see on minu praegune seis.
Oh - ei taha päriselt haigeks jääda! Suurt palavikku ei taha.
Tulin täna Sangastest päevase bussiga. Seal oli nii eile kui ka täna imeilus ilm - päike ja plusskraadid, aga õue suusatama ma ikkagi seoses kehva enesetundega ei jõudnud.

Autod on mõlemad enamvähem audis - Nissani andsime Ra.le, võibolla saab selle veel sõitma. Hyundail ei ole tagurpidikäiku ja teine ning neljas käik lähevad samuti sisse siis, kui parajasti ise tahavad, s.t. mitte alati.
Vaatame juba nädal aega automüügilehekülgi ja uurime järelmaksu ning liisingu võimalusi.
Eile, pärast Ra.lt saadud Saksamaa automüügileheküljeaadressi külastamist, tekkis idee P.`le külla minna ja ühtlasi sealt siis ka auto tuua.
Päriselt.

Mis aga puudutab eurovisiooni eesti-lugusid, siis - hääletasin kahe telefoniga (Pa. omaga ka, sest ta ei vaadanud) kahe laulu poolt ja nad mõlemad saidki finaali. Seal aga panin mööda - hääletasin EESTI KEELSE imekauni laulu poolt, aga võitis Gerli lauldud laul - mu teine lemmik! Mõlemad laulud said armsaks kohe esimesel kuulamisel nädal varem.

Ilus talveilm...

ka Sangastes. Reede öösel ja laupäeval sadas ka seal paraja lume - u. 10 cm - maha. Loopisime lund maja vundamendi ümber - et põranda all soojem oleks.
Suuski veel pööningult alla ei toonud, sest ilm tundus nii külm ja eriti õues olla ei tahtnud. Tuule pärast vist. Päike küll kutsus, kuid vali tuul peletas. Vaatasime telekast suusatamist.


Üks Alo-TV-st kuuldud anekdoot:
Selveri kassas:
Kas teil Partner on? Andke siia, ma tõmban ta läbi.

Niimoodi kirja panduna ei tundu üldse naljakas, aga Erkki Kõlu oskas seda väga vahvalt esitada. Ilmselt on see seal poes igapäevane dialoog, aga keegi märkas seda anekdoodina kirja panna. Andekas!

19.,20. ja 21.jaanuar

19. jaanuaril oli infopäev Tallinnas. Ei olnud üldsegi igav, kuigi kava järgi tundus, et seal midagi huvitavat ei ole.
Sain uusi teadmisi ID-kaardist ja selle kasutamisest - näiteks seda, et Pin1 ja Pin2 koode saab ise ümber muuta ---- kusagil ID-utiliidis (imelik nimi!).
Kui oma ID-kaardi kätte saan, siis kohe katsetan.
Stressi ohjeldamise ettekandest jäi meelde esitaja kirglikkus ja see, et peaks olema visioon, mida ma tahaksin teha või kes olla näiteks 10 aasta pärast. Ning siis teha plaan ehk kirja panna tegevused, kuidas selle kõigeni jõuda.

Praegu mul igatahes visiooni ei ole ning seega ka tegevusplaani mitte. Lihtsalt ulbin elumere lainetel - tuleb, mis tuleb. Ja stressi ka ei ole - võibolla.

Läksin infopäevalt Lillesse, memme oli ka just Virvekülast tagasi jõudnud. Ta oli leidnud Virves pööningult minu vanu ülikooliaegseid loengumaterjale. Neid sirvides tõusis mu enesehinnang kohe kõrgustesse :))) Kui tark ma kunagi olin! Praegu ei saa seal ju millestki aru, kuid kunagi sai kõik selgeks õpitud ja eksameid tehtud --- ja mitte halvasti, sest olin üks neljast meie teaduskonnas, kes kutsuti Toompeale kõrgkoolide parimate lõpetajate vastuvõtule. Vastava käskkirja leidsin samuti nende paberite hulgast - sealt võis lugeda, et vastuvõtule minek oli kohustuslik.
Käisingi, meeles eriti midagi ei ole. Õues pildistamine ainult ja see, et minu lähedal seisis seal Mare Väljataga, kes oli juba siis lauljana tuntud.

20. jaanuar
Jõudsin hommikul vara bussijaama, aga selgus, et Pir.`il äratus ei töötanud ja ta magas sisse. Selle tagajärg oli tore - Tr. aeti ka üles ja nad tulid hoopis autoga, korjates mind bussijaamast peale. Tee Tartusse oli sel hommikul mõnus - peaaegu kuiv.
Pir.`il oli eksam, meie Tr.ga kõndisime Kaubamajas. Õhtul sõime Tsink Plekk Panges - oi oskavad raha võtta!

21. jaanuar
Pir.il oli hommikul veel üks eksam. Öösel oli paks lumi maha sadanud ja muudkui sadas juurde. Lõuna paiku sõitsid Pir-Tr peale auto lumest välja kaevamist Tallinna tagasi, mind kutsusid Pr.-R. aga Pühajärvele.
Teeolud olid jällegi väga viletsad ning tuli ettevaatlikult sõita. Aga jälle kusagil Otepää lähistel (Otepää tee on ohtlik!) hakkas meie ees sõitev auto äkitselt vibama ning vänderdas külg ees, aga pidama jäi ikka meie pool teed risti teel suunaga kraavi poole. Samal ajal tuli ka vastu auto, aga Pr. sai piduriga mängides ikka seisma ja ei sõitnud meil risti ees seisvale autole külje pealt sisse. Väga tubli temast!

Pühajärvel veetsime aega sportlikult: R. ja mina ujusime ning Pr. ja Pa. mängisid samal ajal bowlingut. Vesi basseinis oli üllatavalt soe - küsisin pärast, 29 kraadi. Nagu lõunamaal kuurordis!
Lõunatasime Oti Pubis. Otepääl sadas siis vihma ja lumi hakkas juba sulama.
Kuid Tartus olid endiselt miinuskraadid ja sadas lund.

Täna, 23. jaanuaril, on Tartus paks lumi maas - 15 cm, Pa. ütles, et Sangastes ei ole midagi, maa paljas. Vot siis!

Bakterihirm:

Millal vahetada välja kodutarbed? (viimasest Naistelehest)
Sokid - igal hommikul UUED sokid jalga - ja ei mingit vastuvaidlemist! Muidu tulevad jalaseened, konnasilmad ja muud hädad.
(Siit äriidee: toota odavaid ühekordselt kasutatavaid sokke.)

Hambahari tuleb uue vastu vahetada vähemalt iga kahe-nelja kuu tagant, laste omad veel kiiremini.

Voodipesu peaks täiesti uute komplektide vastu vahetama umbes iga viie aasta tagant.

Olen ikka veel elus....

kuigi kõik oleks vabalt võinud ka teisiti lõppeda. Laupäeva päeval Valgamaale sõites olid teeolud väga viletsad - ööst alates oli sadanud mingit lobjakat ja muidugi ei olnud tee pealt mingit lund ära lükatud.
Sadas vaheldumisi vihma ja lörtsi, nii et klaasipühkijad olid pidevalt töös.
Kusagil Otepää teel tulid korraga vastu kahed tuled, s.t. ka minu reas oli vastutulev auto. Mõtlesin vaid, et kas ma pärast ka mäletan, kuidas see õnnetus juhtus - aga veel viimasel sekundil jõudis ta mul nina eest läbi lipsata. Ainus, mida tegin - võtsin jala gaasilt ära ja tõmbasin veidi paremale jälje seest ära lobjaka sisse, kus auto hakkas veidi vänderdama. Pidurdada ei julgenud, sest olen oma elus kolm korda libedaga teelt välja sõitnud, ... ja kraavi ka ei tahtnud pöörata.
Seekord siis vedas, aga - ma ei tea, miks inimestel nii kiire on? Nii viletsate teeoludega peaks ikka rohkem aega varuma sihtkohta jõudmiseks ja möödasõite eriliselt ettevaatlikult tegema.
Mul oli kohe taga ka üks auto, nii et ma oleks matsu saanud nii eest kui tagant.
Ja mis Kidist oleks saanud, kes koos minuga sõitis?

Prrrr .... ei taha mõeldagi!

Aga kõik läks hästi ja jõudsin oma suure kalaga koju. Reede õhtul olin ostnud Rimist kalapäevade raames pool Norra lõhet - see kaalus 2 kg. Pool tegime ahjupotis roaks ja teise poole soolasin ribadena sisse. Superhea kala!

Koogi tegin hoopis imeliku - külmkapist leidsin piparkoogitaigna, näppisin ta panni peale laiali, kahvliga hulgaliselt auke sisse ja - ahju!
Küpsenud alusele paksult õunamoosi peale ja kõige ülemiseks kihiks või-jahu-suhkru puru ning uuesti ahju - küpsetusega põhiliselt pealtpoolt, ning mõnus kook oligi valmis.

Lehtede riisumine...

pirnipuude alt - ei ole vist väga sageli võimalik jaanuarikuus? Mul oligi see töö sel aastal veel tegemata ja möödunud pühapäeval lõpuks avanes selleks võimalus. Laupäeval sadas päev otsa, siis ei tahtnud õue minna, aga pühapäeval oli mõnus soe ilm. Veidi riisumist jäi veel tulevaks nädalavahetuseks - kui ikka veel lund ei tule.
Kui lehekoormaid suure paju alla maha kallasin, märkasin, et pajutibud olid päris suured.
Kahtlustan, et maja taga vundamendi kõrval võivad olla juba lumikellukesed, aga - keegi ei ole veel vaatama taibanud minna.
Pr.-R. käisid oma kiisul järel ja tõid Tartusse.

(Pühapäeva ennelõunal käisime Riinaga Laatres surnuaial ja seejärel tegi ta mulle ekskursiooni uues vabaajakeskuses (on seal juhatajaks). Väga ilus ja mõnus koht Laatre rahvale kooskäimiseks!)

Täna käisin Lõunakeskuses endast dokumendipilti tegemas ja saatsin postiga ID kaardi tellimuse lõpuks ära. KMA on Tartus nii kõrvalises kohas ja ainult nädalakese saab veel ID kaarte sobivasse pangakontorisse tellida, nii et sellega tuli kiirustada. ID kaart on ikkagi sageli vajalik - näiteks linnaliini bussipileti ostmisel või raamatukogu liikmeks registreerimisel või ... praegu ei tulegi rohkem meelde, kus ta mulle hädavajalik on olnud (s.t. kus ilma selleta asja tehtud ei saanudki).

Aitäh Eppppp ´u blogile

.... sest sealtpoolt tuli idee kuulata Epuga tehtud intervjuud Vikerraadio arhiivist internetis! Eks ma varem ka ikka teadsin, et internetis saab raadiosaateid kuulata, aga konkreetset vajadust selleks ei olnud tekkinud.
Epp kirjutas oma blogis, et kuulake täna kell 14 ja õhtul on ka kordus kell 19, aga ... lugesin seda teadet alles ülejärgmisel päeval. Soov Epu häält kuulata oli aga suur ja tema sissekande kommentaarides oli viide intenetiaadressile, nii ma siis jõudsingi Vikerraadio kodulehele.
Peale mõnusa loo Epust ja Ameerikast leidsin sealt ka persona-loo oma armsa klassiõe T. Lokiga.
Ja praegu kuulasin 1. jaanuari Päevatee saadet, kus kolmanda külalisena kõneleb meie perele väga kallis inimene - Virveküla külavanem Maila, kes ütleb seal : "Ma loodan - minu elus enam raskemat aastat ei tule".
Aitäh Õiele, kes seda saadet kogemata kuulis ja meile teada andis!
Aadress on www.vikerraadio.ee - lihtne ju.

Aastavahetus

möödus meil vaikselt - maal koos Pr. ja R.ga. Põhisöögiks oli ahjupotis küpsetatud eelmaitsestatud kana koos tükeldatud porgandite ning sibulaga, mis küpses pärisahjus ning tuli välja imehea. Viimaseks tunniks lisasime sinna potti praetud sampinjonid.
Terve õhtu möödus tegelikult hoopis saunatades, nii et sööma jõudsime alles kella üheksaks.
Järgmisel aastal peab saunaskäimisega varem alustama - kindel see!
Tordi tegemiseks kasutasime valmis tordipõhja, ning sellest sai koguni kaks kahekihilist torti.
Kui aastavahetus saabus, selgus, et keegi meist shampust ei taha, ja jäigi see avamata!
Nii oligi meil alkoholivaba aastavahetusepidu.
Ilutulestikku oli näha nii lossi kui alevi poolt. Kutsa muidugi pressis end tuppa nagu alati - ta kardab millegipärast hirmsasti pauku.

31. dets pealelõunal tuli kerge lumi maha ja käisin oma käimiskeppidega esimest korda kõndi proovimas. Ja kaotasin äsja jõuludeks saadud helkurikutsukese ära. Käisin veel poolpimedas taskulambi ja prozhektoriga teda otsimas, kuid ei leidnud. Arvatavasti sõi Volli ta ära või peitis lihtsalt kusagile - ikkagi konkurent!
Eilseks oli lumi kadunud ning käisime veel kõik neljakesi kadunud helkurit otsimas, kuid tulemusteta. Ju ta siis tahtis minu juurest ära minna!
Põikasime ka metsa ja tegime seal täistiiru peale - kukeseente koha peal kasvasid küll seened, kuid need olid hoopis ämmatossud.

Täna hommikul tõi Pa. mind Tartusse tööle ning viis Mar.`i maale. Neil on ju veel üks vaba nädal - õpetajatel ja õpilastel.