esmaspäev, aprill 11, 2022

Arved Viirlaid 100

 Täna oleks kirjanik Arved Viirlaid saanud 100-aastaseks.

Kopeerin siia ERR uudise 25.06.2015, toimetaja Valner Valme. (Täiendasin romaanide ilmumisaegu ja -kohti kirjaniku abikaasa Hilja Viirlaidi 2011. aastal minu isale saabunud kirja põhjal.)

"Arved Viirlaid sündis 11. aprillil 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana. Ta õppis 1937-1941 Tallinna Riigi Rakenduskoolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. 1941. aastal liitus metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943-1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. eesti Relva -SS diviisis. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 1945-1953 Inglismaal, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas, ning aastast 1953 Kanadas. Pikka aega oli Viirlaid eesti PEN-klubi esimees. Välismaise EKL-i liige aastal 1950.

1954., 1979., 1981. ja 1992. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. 1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi, millest ta loobus.

Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.

Ta on avaldanud seitse luulekogu, millest esimene, "Hulkuri evangeelium", ilmus 1948. aastal Londonis ja viimane, "Valgus rahnude all" aastal 1990 Rootsis Lundis.

Romaanid: "Tormiaasta" I ja II - (1949 Vadstena Rootsis, Eesti kujutamine rinde lähenemisel), "Ristideta hauad" I ja II - (1952 Lund, 1991 Tallinn, 2009 Tallinn, tõlgitud soome, läti, leedu, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania, hiina ja vene keelde), "Seitse kohtupäeva" - (1957 Lund, pihtimusjutustus. Inglismaal elav pagulaskirjanik meenutab läbielatut ja otsib selgust nii eneses kui teistes), "Vaim ja ahelad"- (1961 Lund, 1998 Tallinn), "Kustuvad tuled"(1965 Lund), "Sadu jõkke"(1965 Lund), "Kes tappis Eerik Hormi?"(1974 Lund), "Surnud ei loe"(1975 Lund), "Märgitud"(1980 Lund, 1990 Tallinn), "Põhjatähe pojad"(2009 Tartu, 2010 Tallinn, autobiograafiline romaan).

Lisaks on temalt ilmunud novellikogud "Saatuse sõlmed" (1993 Lund, 1994 Tallinn) ja "Ajal on mitu nägu" (2005 Tartu)."


Arved Viirlaid suri 21. juunil 2015. aastal Kanadas. 

Arvedi abikaasa Hilja isa Hans Varres ja minu isa isa Bruno Gross olid parimad sõbrad. (Võibolla seepärast saigi minu isa nimeks Hans?). 

Alates 1991. aastast oli isa oma noorpõlvesõbra Hiljaga kirjavahetuses. Meie perede sidemete tõttu oli ka mul õnn kohtuda kirjanikuga Sangastes 1994. ja 1998. aastal.

2020. aasta talvel tuli mul mõte tähistada kirjanik Arved Viirlaidi juubelit sellega, et loen läbi kõik tema proosateosed. Tegingi seda.

Lugesin nüüd veebruaris tema esimest romaani uuesti (eelmine kord umbes 30 aastat tagasi) parajasti siis, kui algas Venemaa rünnak Ukrainasse. Täna loen uuesti "Seitset kohtupäeva".

Tema romaanid on kõik kantud suurest eesti patriotismist, kuid rahuajal rasked lugeda just kujutatud sõjakoleduste tõttu. Täna on see aga jälle reaalsus kusagil väga lähedal meile.😢

Ja seega aktuaalne.