... tuleb ju ära kasutada, kui siin vahepeal elada. S.t. arste tülitada kohe kui tundub, et oleks võibolla vaja.
Nädal tagasi sattusin niimoodi peaaegu kogemata operatsioonile ja isegi üldnarkoosi alla. Viimast ei olnud ma veel kunagi kogenud. Nii vahva - operatsioonilaual arst just küsis, kas ma tunnen rohu mõjumist, ja ma vastasin, et ei tunne midagi - ja järgmine hetk minu jaoks koitis alles siis, kui mind sokutati juba voodisse magama (oli hiline õhtu).
Üldnarkoosist väljatulek oli samuti omapärane - lamad rahulikult, aga iga natukese aja järel võpatad.
Hommikul vaatas uus valvearst mind küll veidi imelikult, kui teatasin, et tahan koju minna ja pean lõunaks tööle minema - ta oli valmis mulle 5 päevaks haiguslehte kirjutama. Otsustasin siiski kangelast mängida ja töölt mitte puududa.
Vitamiinikuur aitas mul kiiresti taastuda ja juba järgmisel päeval oli kõik OK.
Olen nii tubli olnud -- ei olegi veel bussipileteid ega kuukaarti ostnud. Vahepealse külmema-lumise-libeda aja käisin jala tööle ja sel nädalal jälle rattaga.
Rattaga on mõnusam, aga kauaks seda lõbu ilmselt ei jätku. Ratastel pidid küll talvekummid olema saadaval, aga ma kujutan ette, et jää peal on ikkagi libe ja linnaliikluses talvel rattaga ohtlik sõita.
kolmapäev, november 29, 2006
neljapäev, november 16, 2006
Kaks päeva Tallinnas
Käisin eile ja üleeile üle hulga aja jälle kodulinnas - koolitusel ja atesteerimisvestlusel. Plaanisin eelmist nädalavahetust täita õppimisega, aga unustasin suure tööpinge tõttu reedel kõik väljatrükitud materjalid kontorisse, nii et ... sain puhkepäevadel hoopis rahulikult puhata!
Sõitsin Tallinna esmaspäeval kohe peale tööd, sest muidu ei olekski oma armsaid vanemaid näinud (neil oli plaaanis teisipäeval Virvesse minna).
Teisipäeva õhtul toimus kino ühiskülastus koos Pir. ja Tr.ga - Borat. Pir. oli esimest korda Coca-Cola Plazas ja oli päris üllatunud - tegelikult ju ka on see ilus kino!
Filmist - arvan, et eestlasi see küll väga ei shokeeri, sest meid on juba harjutatud selliste "süüdimatutega" - ma pean silmas nimelt Esto-TV-d.
Vahepeal oli ikka naljakas ka, aga - teist korda kohe küll ei vaataks enam!
Õhtul otsisin taadi pildikastidest hilise ööni pilte Austraalia Helgist - temast tahetakse Ülikooli lehte artikkel kirjutada, sest ta annetas (pärandas) suure summa raha ühele kateedrile.
Ja öösel ei saanud eriti magada vastu aknaid peksva vihma tõttu.
Nii et hommikul kell 8 atesteerimisvestlusel ma eriti mõtte-erk ei olnud ja see kulgeski üle kivide-kändude. Muidugi ma ei olnud ju ka kõiki materjale läbi jõudnud korrata. Õnneks siiski lasti läbi - ju vaadati, et nii kaugelt tulnud jms... :))
Aga tegelikult - meie töö eripära ongi see, et kunagi ei tea kõike ja kõige kohta päris täpselt, sest - iga päev tuleb igast vallast uuendusi ja muudatusi. Olin ära vaid 2 päeva, kuid näiteks täna hommikul oli postkastis 34 lugemata meili. Info hulk, mida pead iga päev seedima, on tohutu ja pole siis ime, kui kõik kohe meelde ei jää.
Sõitsin Tallinna esmaspäeval kohe peale tööd, sest muidu ei olekski oma armsaid vanemaid näinud (neil oli plaaanis teisipäeval Virvesse minna).
Teisipäeva õhtul toimus kino ühiskülastus koos Pir. ja Tr.ga - Borat. Pir. oli esimest korda Coca-Cola Plazas ja oli päris üllatunud - tegelikult ju ka on see ilus kino!
Filmist - arvan, et eestlasi see küll väga ei shokeeri, sest meid on juba harjutatud selliste "süüdimatutega" - ma pean silmas nimelt Esto-TV-d.
Vahepeal oli ikka naljakas ka, aga - teist korda kohe küll ei vaataks enam!
Õhtul otsisin taadi pildikastidest hilise ööni pilte Austraalia Helgist - temast tahetakse Ülikooli lehte artikkel kirjutada, sest ta annetas (pärandas) suure summa raha ühele kateedrile.
Ja öösel ei saanud eriti magada vastu aknaid peksva vihma tõttu.
Nii et hommikul kell 8 atesteerimisvestlusel ma eriti mõtte-erk ei olnud ja see kulgeski üle kivide-kändude. Muidugi ma ei olnud ju ka kõiki materjale läbi jõudnud korrata. Õnneks siiski lasti läbi - ju vaadati, et nii kaugelt tulnud jms... :))
Aga tegelikult - meie töö eripära ongi see, et kunagi ei tea kõike ja kõige kohta päris täpselt, sest - iga päev tuleb igast vallast uuendusi ja muudatusi. Olin ära vaid 2 päeva, kuid näiteks täna hommikul oli postkastis 34 lugemata meili. Info hulk, mida pead iga päev seedima, on tohutu ja pole siis ime, kui kõik kohe meelde ei jää.
teisipäev, november 07, 2006
Möödunud nädalavahetusest. ja ... o-mälestused
Värvisin laupäeva hommikul Tartus õuepoolse välisukse helehalliks ja jätsin tuppa kuivama, ise sõitsin Hyundaiga maale. Ilm oli päikseline ja külm. Mar. ei tulnud jälle kaasa, sest ta oli õhtuks meie korteris filmivaatamise organiseerinud.
Sõitsin joonelt Sangastesse ja alles seal Silva poe juures avastasin, et pangakaart oli Tartusse jäänud. Õnneks rahakotis veidi raha oli - alla 100 krooni, nii et kõige odavamad aknatihendid sain ära osta ja veidi süüa ka! Tavaliselt ei ole mul rahakotis üldse raha, seekord siis vedas.
Kaks viimast akent said endale tihendid ning külm talv võib nüüd tulla!
Pa. kasutas päikeselisi päevi puude metsast väljaveoks, mina pesin kaks masinatäit pesu ja ladusin ahjupuid õuest kuuri. Päris krõbe külm oli, varbad külmusid ühtelugu ja pidi käima neid vahepeal toas soojendamas. Korralikke saapaid ei viitsinud veel välja otsida.
Ja lugesin läbi septembrikuu "Orienteeruja". Vello Viirsalu artikkel kaardirevolutsioonist tõi värvikalt meelde endagi orienteerujatee alguse.
Ülikoolis esimesel kursusel pidime mingi kehalise kasvatuse haru endile valima (praegused tudengid vist seda ei pea tegema!). Endise suusatrenni tüdrukuna üldrühma, s.o. kergejõustikku, ma minna ei tahtnud, millegipärast valisin orienteerumistrenni, ise sellest vähimatki teadmata. Kohe esimesel nädalal toimus neljapäevak - värvilisel kaardil Reolas. Isegi tingmärke ma ei uurinud enne starti - selline tuisupeal olin (ja olen aegajalt praegugi). Tegemist oli valikorienteerumisega, s.o. iga võetud punkt andis 3 palli ja otsimisaega oli üks tund. Iga hilinetud minut lahutas tulemusest ühe palli.
Saime kaardi, millele olid punktid peale märgitud, ja start! Alguses jooksin kellelgi sabas kuni esimese punktini. Ja seejärel veel kuhugi kellegi järel, kuni kedagi enam ei näinud ja seda ka ei teadnud, kus olen. Seisin siis seal kurvalt kusagil sihi peal, kuni mind leidis suusatreener M. Alev ning taipas küsida, kuidas läheb. Ise arvan, et olime suusakateedri juures trehvanud ja võibolla oli ta mind kui uut märganud. Igatahes pidin ma pihtima, et ei taipa kaardist midagi ja siis sealsamas metsas ta näitas, millise joonega tähistatakse teed, missugused on kraavid ja mis värvi on mets ja lagendik jne. Ja kus ma hetkel olen.
No välja finishisse ma sealt siis orienteerusin ja tee peal leidsin veel kaks punkti. Aga ületasin kontrollaja - tunni aja piiri - 10 minutiga, nii et minu esimene orienteerumistulemus oli miinusmärgiga 1.
Võibolla oli vahepeal veel päevakuid Tartu lähedal mõne lihtsama värvikaardi peal, seda ma päris täpselt ei mäleta, kuid ...
siis tuli päris võistlus Otepää külje all Margusel - ja fotokaardiga. Esiteks ma ei teadnud reljeefist veel midagi ja teiseks ei olnud seal kaardil ka värve!
Kui kaardi kätte sain, siis seisin kui nukk ja ei taibanud üldse, mida peaks tegema. MITTE MIDAGI EI SAANUD ARU. Mingid jooned keerdusid siia-sinna ja kõik oli üks mustvalge laiguline sigri-migri. Kui mõne minuti pärast startis järgmine tudengineiu (A. Oruaas), siis ... jooksin koos temaga. Tee peal sain talt väga sõbralikke õpetusi, mis on mis - kus mägi ja kus org, ja õnneks jõudsin tal järel püsida, nii et aeg tuli päris hea, täitsin kohe vist III või isegi II järgu (siis olid sellised asjad).
Meie treener Arne Kivistik küsis hiljem, mis mul stardis juhtus. Kui asja seletasin, siis naeris, et vot nüüd saab ta aru, et uus põlvkond on peale kasvanud. Nemad ju alustasid mustvalgete algeliste kaartidega ja fotokaardid olid juba isegi klass omaette, aga nüüd tuleb üks tudeng ja ütleb, et on seni jooksnud ainult värvikaardiga ja mustvalgest ei taipa midagi. Neil oli olnud eluunistus KUNAGI joosta värvikaardil!
Aga fotokaartidel tuli minulgi joosta veel küll ja küll, enne kui neid võistlustel enam üldse ei kasutatud. Arvan, et teadlikult ei ole ma ühtegi kaarti ära visanud ja tegelikult on need vanad algusaja kaardid veel kõik mul alles. Kusagil kasti sees. Päris huvitav oleks neid jälle üle hulga aja uurida.
Tookord uurisime alati pärast võistlusi kaarditrennis, mis radu keegi kasutas ja kuidas oleks kõige parem olnud minna.
Ja Kivistik pani meid endid ka kaarte korrigeerima ning neid joonistama - ta oli kindel, et see parandab orienteerumisoskusi.
Sõitsin joonelt Sangastesse ja alles seal Silva poe juures avastasin, et pangakaart oli Tartusse jäänud. Õnneks rahakotis veidi raha oli - alla 100 krooni, nii et kõige odavamad aknatihendid sain ära osta ja veidi süüa ka! Tavaliselt ei ole mul rahakotis üldse raha, seekord siis vedas.
Kaks viimast akent said endale tihendid ning külm talv võib nüüd tulla!
Pa. kasutas päikeselisi päevi puude metsast väljaveoks, mina pesin kaks masinatäit pesu ja ladusin ahjupuid õuest kuuri. Päris krõbe külm oli, varbad külmusid ühtelugu ja pidi käima neid vahepeal toas soojendamas. Korralikke saapaid ei viitsinud veel välja otsida.
Ja lugesin läbi septembrikuu "Orienteeruja". Vello Viirsalu artikkel kaardirevolutsioonist tõi värvikalt meelde endagi orienteerujatee alguse.
Ülikoolis esimesel kursusel pidime mingi kehalise kasvatuse haru endile valima (praegused tudengid vist seda ei pea tegema!). Endise suusatrenni tüdrukuna üldrühma, s.o. kergejõustikku, ma minna ei tahtnud, millegipärast valisin orienteerumistrenni, ise sellest vähimatki teadmata. Kohe esimesel nädalal toimus neljapäevak - värvilisel kaardil Reolas. Isegi tingmärke ma ei uurinud enne starti - selline tuisupeal olin (ja olen aegajalt praegugi). Tegemist oli valikorienteerumisega, s.o. iga võetud punkt andis 3 palli ja otsimisaega oli üks tund. Iga hilinetud minut lahutas tulemusest ühe palli.
Saime kaardi, millele olid punktid peale märgitud, ja start! Alguses jooksin kellelgi sabas kuni esimese punktini. Ja seejärel veel kuhugi kellegi järel, kuni kedagi enam ei näinud ja seda ka ei teadnud, kus olen. Seisin siis seal kurvalt kusagil sihi peal, kuni mind leidis suusatreener M. Alev ning taipas küsida, kuidas läheb. Ise arvan, et olime suusakateedri juures trehvanud ja võibolla oli ta mind kui uut märganud. Igatahes pidin ma pihtima, et ei taipa kaardist midagi ja siis sealsamas metsas ta näitas, millise joonega tähistatakse teed, missugused on kraavid ja mis värvi on mets ja lagendik jne. Ja kus ma hetkel olen.
No välja finishisse ma sealt siis orienteerusin ja tee peal leidsin veel kaks punkti. Aga ületasin kontrollaja - tunni aja piiri - 10 minutiga, nii et minu esimene orienteerumistulemus oli miinusmärgiga 1.
Võibolla oli vahepeal veel päevakuid Tartu lähedal mõne lihtsama värvikaardi peal, seda ma päris täpselt ei mäleta, kuid ...
siis tuli päris võistlus Otepää külje all Margusel - ja fotokaardiga. Esiteks ma ei teadnud reljeefist veel midagi ja teiseks ei olnud seal kaardil ka värve!
Kui kaardi kätte sain, siis seisin kui nukk ja ei taibanud üldse, mida peaks tegema. MITTE MIDAGI EI SAANUD ARU. Mingid jooned keerdusid siia-sinna ja kõik oli üks mustvalge laiguline sigri-migri. Kui mõne minuti pärast startis järgmine tudengineiu (A. Oruaas), siis ... jooksin koos temaga. Tee peal sain talt väga sõbralikke õpetusi, mis on mis - kus mägi ja kus org, ja õnneks jõudsin tal järel püsida, nii et aeg tuli päris hea, täitsin kohe vist III või isegi II järgu (siis olid sellised asjad).
Meie treener Arne Kivistik küsis hiljem, mis mul stardis juhtus. Kui asja seletasin, siis naeris, et vot nüüd saab ta aru, et uus põlvkond on peale kasvanud. Nemad ju alustasid mustvalgete algeliste kaartidega ja fotokaardid olid juba isegi klass omaette, aga nüüd tuleb üks tudeng ja ütleb, et on seni jooksnud ainult värvikaardiga ja mustvalgest ei taipa midagi. Neil oli olnud eluunistus KUNAGI joosta värvikaardil!
Aga fotokaartidel tuli minulgi joosta veel küll ja küll, enne kui neid võistlustel enam üldse ei kasutatud. Arvan, et teadlikult ei ole ma ühtegi kaarti ära visanud ja tegelikult on need vanad algusaja kaardid veel kõik mul alles. Kusagil kasti sees. Päris huvitav oleks neid jälle üle hulga aja uurida.
Tookord uurisime alati pärast võistlusi kaarditrennis, mis radu keegi kasutas ja kuidas oleks kõige parem olnud minna.
Ja Kivistik pani meid endid ka kaarte korrigeerima ning neid joonistama - ta oli kindel, et see parandab orienteerumisoskusi.
kolmapäev, november 01, 2006
Silmalõikus
...oli täna päeval.
Umbes selle aasta algusest alates oli mul vasaku silma alumise lau ääre peal mingi punn, mis enam ära ei läinud ja Pir.`lt kuulsin, et see ei lähegi ära, hoopis peab lõikusele minema (tal oli ka selline).
Enne operatsiooni küsiti, ega mul südamega midagi halvasti ei ole, ütlesin, et ei - kuigi ma ju ei tea seda. Igatahes kui silma alla tuimestav süst tehti, tuli küll korraks tunne, et annan otsad. Mingi õhupuuduse tunne ja veel midagi kirjeldamatult vastikut, kuidas see süst mõjus. Aga õnneks jäin ikka ellu. Arstid olid väga hoolivad, küsisid kogu aeg, kuidas ma end tunnen.
(Samas ... ega nad ei saanudki teada, et mul vahepeal väga halb oli ... mingi hetk ma ei suutnud neile vastata, aga kui juba suutsin, siis ütlesin, et tunnen end normaalselt. Ilmselt ongi normaalne, et vahepeal on halb olla, kui mingit tundmatut ainet sulle sisse süstitakse!
Samuti näiteks hambaarsti juures ma kunagi ei ütle, kui mul valus on, sest kardan, et äkki nad jätavad siis midagi olulist tegemata. Pigem kannatan veidi, küll pärast üle läheb!)
Nüüd on silmaalune paistes ja pidi veel homseks siniseks ka minema. Siis istun tööl ja teenindan inimesi, nagu oleks peksa saanud - näiteks abikaasalt :))
Abikaasat ma täna isegi nägin, sest nad ehitasid koos Pr.ga meil siin Tartus esiku seinu. Pa.`l ju ka koolivaheaeg -- mõnus elu ikka õpetajatel! Saab vahepeal oma töid ka teha - näiteks küttepuid on vaja metsas teha. Muidugi väga vihmaste ja jahedate ilmadega on metsas üsna troostitu olla - ja ilmateate järgi sel nädalal vist paremaid ilmasid ei tule. Ikka lubatakse vihma ja lörtsi ja isegi lausa lund.
Mis teha - november Eestimaal!
Umbes selle aasta algusest alates oli mul vasaku silma alumise lau ääre peal mingi punn, mis enam ära ei läinud ja Pir.`lt kuulsin, et see ei lähegi ära, hoopis peab lõikusele minema (tal oli ka selline).
Enne operatsiooni küsiti, ega mul südamega midagi halvasti ei ole, ütlesin, et ei - kuigi ma ju ei tea seda. Igatahes kui silma alla tuimestav süst tehti, tuli küll korraks tunne, et annan otsad. Mingi õhupuuduse tunne ja veel midagi kirjeldamatult vastikut, kuidas see süst mõjus. Aga õnneks jäin ikka ellu. Arstid olid väga hoolivad, küsisid kogu aeg, kuidas ma end tunnen.
(Samas ... ega nad ei saanudki teada, et mul vahepeal väga halb oli ... mingi hetk ma ei suutnud neile vastata, aga kui juba suutsin, siis ütlesin, et tunnen end normaalselt. Ilmselt ongi normaalne, et vahepeal on halb olla, kui mingit tundmatut ainet sulle sisse süstitakse!
Samuti näiteks hambaarsti juures ma kunagi ei ütle, kui mul valus on, sest kardan, et äkki nad jätavad siis midagi olulist tegemata. Pigem kannatan veidi, küll pärast üle läheb!)
Nüüd on silmaalune paistes ja pidi veel homseks siniseks ka minema. Siis istun tööl ja teenindan inimesi, nagu oleks peksa saanud - näiteks abikaasalt :))
Abikaasat ma täna isegi nägin, sest nad ehitasid koos Pr.ga meil siin Tartus esiku seinu. Pa.`l ju ka koolivaheaeg -- mõnus elu ikka õpetajatel! Saab vahepeal oma töid ka teha - näiteks küttepuid on vaja metsas teha. Muidugi väga vihmaste ja jahedate ilmadega on metsas üsna troostitu olla - ja ilmateate järgi sel nädalal vist paremaid ilmasid ei tule. Ikka lubatakse vihma ja lörtsi ja isegi lausa lund.
Mis teha - november Eestimaal!
Tellimine:
Postitused (Atom)