Täna ületasin end

ja käisin nüüd õhtul Aura keskuses - täiesti üksi ja esimest korda. Kummaline tunne oli - alguses küsisin, kuhu poole sealt leti juurest minema hakata! Alles tagasi välja tulles nägin, et maha on joonistatud jalajäljed, ja mööda rohelisi või siniseid või kollaseid jalajälgi olekski tulnud minna, vastavalt oma võtmekäevõru värvile. Aga ega ma siis alguses maha ei vaadanud!
Nägin isegi paari tuttavat, aga nende juurde mullivanni ei mahtunud - need on siin kuidagi eriti pisikesed võrreldes Pühajärve omaga.
Õhtul ongi vist hea käia (jõudsin sinna peale 20.00), sest ujuda sai lahedalt ning rahvast oli igal pool vähevõitu.
Veetunnelist allasõitu ma vist ei olegi varem kunagi kogenud.
Ja aroomisaun oli samuti minu jaoks uudis.

Aga praegu valmistasin endale mõnusa õhtusöögi - koorisin kaks õuna ning pool avokaadot ja purustasin kahvliga supitaldrikus sodiks. Kallasin kotist veidi sojahelbeid peale ning segasin segi. Oligi valmis - ja imehea!

Paremaid uudiseid ei ole eriti kusagilt võtta.

Uuele töökohale mind ei valitud, ei teagi praegu, kas see on halb või hea - pikemas perspektiivis. Tegelikult tahaksin tööd, mida saab teha oma kodus arvuti taga (internetis nt.), siis saaksin maale tagasi kolida. Kui noorim poeg kevadel gümnaasiumi lõpetab, ei ole mind ju siin Tartus enam vaja. Aga maal on küll vaja, sest külmal ja pimedal ajal on abikaasal üksi talus kurb olla.
Nii et - kes loevad, andke ideid! Või pakkuge kodutööd s.t. minu oma kodus tehtavat tööd! :))

Isadepäeval

käisime abikaasaga maal kodukandis matkamas. Pärast anti teed-suppi ja igaüks sai loosiga meene (mina sain särgi).
Ja eile läksime töökaaslasega koos esimest korda siin Tartus sulgpallitrenni. Meeldis väga, ilmselt hakkamegi seal käima. 45EEK iga korra eest.
Natuke liigutama ju peab, et talverasvad liigselt ei ladestuks!
Ilm on juba kahtlaselt talviseks läinud, iga päev sajab lund ja on kerged külmakraadid. Tore! Nii saab viimaks suusatadagi.
Eelmisel nädalavahetusel jõudsingi kõikide õunapuude alt lehed ära riisuda, nii nagu esialgselt plaanisin. Et röövikuid ja õunahaigusi järgmisel aastal vähem oleks.
Noh, nüüd neile, kes niikaua viitsisid lugeda, ka uudiseid!
Minu abikaasal on tütar, 21-aastane.
Sel ajal, kui meie oma pojad olid saanud üks 3-aastaseks ja teine saamas 2-aastaseks ja mina kodus lapsi kantseldasin, leidis tema aega ja tahtmist ...... ah, ma parem ei jätka!

Täna 25 aastat tagasi

nutsin ma päris palju. Sest ei saanud oma väikest kahekuist pojakest õue viia. Sest lapsevanker oli alt koridorist ära varastatud. Oi ma olin vihane ... ja väga-väga kurb. Elasime siis Lille tänaval.
Alles paar päeva hiljem sain teada, et nutsin täiesti "õigel" päeval - nimelt sel päeval lahkus meie hulgast Brezhnev, kuid sellest üldsusele kohe teada ei antud. Vist ei tahetud miilitsapäeva pidustusi ära rikkuda?

Veel on meil Lille tänaval teiselt korruselt ukse tagant jalgratas ära viidud. Kuigi maja välisuks alumisel korrusel käis lukku. No ju siis oli kellelgi meie maja külastanud inimesel vaja sõita. Aga oleks ju võinud ratta kunagi hiljem tagasi tuua!
Vargused on ühed halvad asjad.
Täiesti huvitaval kombel ei ole meil siin Sangastes veel midagi ära varastatud. Mõnikord on küll kahtlus tekkinud, kui miski kadunud on olnud, kuid alati on asjad hiljem ikkagi üles leitud.
Ja nüüd sel hilissuvel oli varguse kahtlus astelpaju marjade kadumise tõttu, kuid internetis surfates leidsin tookord kellegi kirjelduse, kuidas varesed neid marju söövad, nii et eks meilgi sõid linnud need ära. Järgmisel aastal peab neid siis võrguga kaitsma.

Aga praegu tuli meelde, et Karmenil on täna tähtis päev - palju õnne Sulle! Mõnus, kui on laupäeval sünnipäev!

Üle saja aasta

käisime jälle uisutamas. Praegu on veel mõnus - lihased ei valuta. Aga küll nad hakkavad! :))
Olen viimasel ajal väga ebasportlik olnud. Korralik auto ei soosi üldse sportlikku eluviisi. Eelmisel aastal olin sunnitud ka sügisel-talvealguses jala ja rattaga ja südatalvel liinibussiga tööl käima, kuid nüüd - hops autosse ja minekut!
Tegin täna taotluse teisele tööle üleviimiseks. Kui veab, siis saan varsti jälle jala tööle hakata käima (10 minutit). Selle tee peab iga ilmaga vastu, ka pakasega.
Mardipäeva raames on keegi meil siin pikad mustad juuksed maha lõiganud. Kodus ei ole kedagi, aga juuksetutt on laual ja prügikast juukseid täis. Väga põnev! :))

paaripäevavanuseid pilte

Lumepõnni autor on puu otsa pagenud