.... ehk siis möödunud nädalavahetusest veel...
27.-28. 0kt oli Eestimaa läänest-edelast tuleva tormi mõjude all. Paljud jäid elektrita, kaasaarvatud taadi-memme Virvekülas. Siinkandis oli jälle puid maha langenud, Otepää tee ääres oli mitmeid näha ja ka I-R maja juures sadas suur puu maha, õnneks saunani ei ulatunud.
Laupäeval, tuginedes ilmateatele, kaevasime Tartus ka lõpuks jorjenid maa seest välja, enne kui nad ära külmuda jõudsidki. Samal ööl läkski külmaks ja mõnel pool sadas isegi lumi maha.
Pa. tõi Tartusse väliesiku seina jaoks laudu ja Mar.`iga koos tegid elektrikilbitaguse seina valmis.
Laupäeva õhtul sõitsime Pa. ja kassiga maale (Pr.-R. Tallinnas). Mar. ei tahtnud jälle tulla, sest pidi sünnipäevale minema. Kusjuures tal on alati sünnipäevale minek. Uurisin juba, et kes tal kogu aeg sünnivad. Seekord siis (ühe) sõbranna vend. Loogiline ju!
Pühapäeval tegin maal ebaküdoonia-porgandi zeleed. Retsepti sain internetist, nami-nami retseptikogust. Lisaks lihtsalt seemnete eemaldamisele lõikasin ära ka valge kõva kihi seemnete kõrvalt, ja õigesti tegin, sest osadel ma jätsin alles, mis tundusid pehmemad, aga - seda ikka teha ei tohiks, sest zelees on need tükid veidi tunda. Suhkrut panin ka rohkem kui retseptis nõuti - 1kg püreele 1 kg suhkrut, ja ei kahetse, sest - päris maitsev tuli.
teisipäev, oktoober 31, 2006
esmaspäev, oktoober 30, 2006
Kollane VW
... sai laupäeval ajutiselt aastaks (s.o. kuni 28.10.2007) arvelt maha võetud. Müüsime selle umbes aasta tagasi ja ei tulnud selle peale, et uus omanik seda arvele ei taha võtta. Pa. andis oma telefoninumbri ja nädala pärast lubas kutt ühendust võtta, et koos ARK-sse minna. Aga pole seda teinud tänaseni.
Igaks juhuks võtsime seega ta arvelt maha, et äkki siis pääseme võimalikest trahvikviitungitest, kui autot on kusagil valesti pargitud vms. Loodetavasti ta liikluses ei sõida, kui, siis kusagil heinamaa peal või metsateel.
Ja võibolla aasta pärast õnnestub ta arvelt päriselt maha võtta. Praegu ei tahetud seda teha, sest meil ei ole lammutustõendit.
Ostu-müügilepingu alusel saaks auto oma arvelt kustutada, kuid seda me ei vormistanud - ei ole ka varem autosid müües seda teinud ja seni ei ole probleeme tekkinud. Aga, nagu elu näitab, peaks alati vormistama! Hea, et dokumentidest vähemalt A-osa endale jätsime.
Pühapäeva õhtul sõitsin üle hulga aja autoga - Sangastest Tartusse. Ja täna käisin tööl ja peale tööd arsti juures - ikka autoga. Väga ebameeldiv on sõita, kui seda nii harva ette tuleb. Pimedas kohe üldse ei tahaks sõita.
Pimedus ja talv on paha-paha!
Igaks juhuks võtsime seega ta arvelt maha, et äkki siis pääseme võimalikest trahvikviitungitest, kui autot on kusagil valesti pargitud vms. Loodetavasti ta liikluses ei sõida, kui, siis kusagil heinamaa peal või metsateel.
Ja võibolla aasta pärast õnnestub ta arvelt päriselt maha võtta. Praegu ei tahetud seda teha, sest meil ei ole lammutustõendit.
Ostu-müügilepingu alusel saaks auto oma arvelt kustutada, kuid seda me ei vormistanud - ei ole ka varem autosid müües seda teinud ja seni ei ole probleeme tekkinud. Aga, nagu elu näitab, peaks alati vormistama! Hea, et dokumentidest vähemalt A-osa endale jätsime.
Pühapäeva õhtul sõitsin üle hulga aja autoga - Sangastest Tartusse. Ja täna käisin tööl ja peale tööd arsti juures - ikka autoga. Väga ebameeldiv on sõita, kui seda nii harva ette tuleb. Pimedas kohe üldse ei tahaks sõita.
Pimedus ja talv on paha-paha!
esmaspäev, oktoober 23, 2006
Helsingis
Möödunud reedel, 20. oktoobril, tähistasime Pa.ga oma pulma-aastapäeva niimoodi, et käisime Helsingis. Mõlemad esimest korda Soomes. Kinkekaardiga, mille sain Sügisjooksu läbimise eest. Maksime ainult nn sadamamaksu - mõlemad 100.-EEK.
Pa. kutsus meie sõbra Rokuka kaasa - ja ta saigi tulla! See oli nii kena temast. Siis ei olnud meil enam mingit muret, et kuhu minna või mida teha.
Tegime kaardi peal enam-vähem marsruudi valmis ja alustasime jalgsimatka mööda Helsingi linna. Kohe kui laevalt maha astusime - hakkas vihma sadama. Ja ---- vihma sadas terve päev mõnede üksikute vahedega. Peale selle oli külm - nii umbes 4 kraadi sooja ja ka vali tuul.
Selge see siis, et nii palju kõndida ei saanud, kui oleks tahtnud. Rohkem kiskus ikka ruumi sisse, kus sai sooja. Pa.`l ligunesid jalad läbimärjaks, meil Rokukaga olid paremad jalanõud. Vihmavarje meil ei olnud, päeva teisel poolel kasutasime vihmakeepe.
Kus me siis käisime?
Soome panga rahamuuseumis, kalju sisse ehitatud kirikus, orienteerumistarvete poes, Sibeliuse mälestussamba juures, olümpiastaadionil ja moodsa kunsti muuseumis Kiasma. Enne laevale minekut jäi veel aega veidi üle ja külastasime Stockmanni kaubamaja.
Kirikus juhtusime kuulma ühe vene kirikukoori ekspromtkontserti - tõeliselt ilus muusika, eriti nauditav oli koori allumine dirigendi igale käeliigutusele. Nad laulsid kolm laulu, kahte neist ma teadsin ja sain isegi kaasa laulda (käisin üle 10 aasta Sangaste kirikukooris laulmas).
Moodsa kunsti muuseumisse saab reede õhtuti peale kella 17 tasuta sisse ja valisime selle võimaluse oma õhtuse aja veetmiseks. Ma ei ole Tallinnas Kumus veel käinud, kuid vähemalt arhitektuuriliselt tundus tegemist olevat nn väikese Kumuga - sarnaste kaldteede tõttu sisekujunduses. Seal oli palju huvitavat vaadata - olime seal üle 2 tunni ja uurisime kõik saalid ja nurgatagused läbi. Seal sai filmielamuse, kolmemõõtmelist pilti vaadata, kiikuda, fotonäitust nautida, alasti inimkehasid imetleda - ei saanudki hästi aru, kas seina taga olid päris inimesed või tuli see filmilindilt. Ja muidugi oli seal ka harilikke kunstiteoseid eksponeeritud - maale, akvarelle ja graafikat. Lisaks veel igasugu ruumilised väljapanekud.
Väga-väga meeldiv oli!
Kogu see reis - kuigi - ärge unustage, et päev oli vihmane ja vastik ja külm.
Aga tänaseks tundub, et lõppes vähemalt minu jaoks hästi ja isegi nohu ei saanud. Kui Pa. ka sama puhtalt pääseb, siis on ta küll eriliselt karastatud - ta oli ju päev otsa märgade varvastega. Koju Lillesse jõudsime alles peale keskööd.
Pa. kutsus meie sõbra Rokuka kaasa - ja ta saigi tulla! See oli nii kena temast. Siis ei olnud meil enam mingit muret, et kuhu minna või mida teha.
Tegime kaardi peal enam-vähem marsruudi valmis ja alustasime jalgsimatka mööda Helsingi linna. Kohe kui laevalt maha astusime - hakkas vihma sadama. Ja ---- vihma sadas terve päev mõnede üksikute vahedega. Peale selle oli külm - nii umbes 4 kraadi sooja ja ka vali tuul.
Selge see siis, et nii palju kõndida ei saanud, kui oleks tahtnud. Rohkem kiskus ikka ruumi sisse, kus sai sooja. Pa.`l ligunesid jalad läbimärjaks, meil Rokukaga olid paremad jalanõud. Vihmavarje meil ei olnud, päeva teisel poolel kasutasime vihmakeepe.
Kus me siis käisime?
Soome panga rahamuuseumis, kalju sisse ehitatud kirikus, orienteerumistarvete poes, Sibeliuse mälestussamba juures, olümpiastaadionil ja moodsa kunsti muuseumis Kiasma. Enne laevale minekut jäi veel aega veidi üle ja külastasime Stockmanni kaubamaja.
Kirikus juhtusime kuulma ühe vene kirikukoori ekspromtkontserti - tõeliselt ilus muusika, eriti nauditav oli koori allumine dirigendi igale käeliigutusele. Nad laulsid kolm laulu, kahte neist ma teadsin ja sain isegi kaasa laulda (käisin üle 10 aasta Sangaste kirikukooris laulmas).
Moodsa kunsti muuseumisse saab reede õhtuti peale kella 17 tasuta sisse ja valisime selle võimaluse oma õhtuse aja veetmiseks. Ma ei ole Tallinnas Kumus veel käinud, kuid vähemalt arhitektuuriliselt tundus tegemist olevat nn väikese Kumuga - sarnaste kaldteede tõttu sisekujunduses. Seal oli palju huvitavat vaadata - olime seal üle 2 tunni ja uurisime kõik saalid ja nurgatagused läbi. Seal sai filmielamuse, kolmemõõtmelist pilti vaadata, kiikuda, fotonäitust nautida, alasti inimkehasid imetleda - ei saanudki hästi aru, kas seina taga olid päris inimesed või tuli see filmilindilt. Ja muidugi oli seal ka harilikke kunstiteoseid eksponeeritud - maale, akvarelle ja graafikat. Lisaks veel igasugu ruumilised väljapanekud.
Väga-väga meeldiv oli!
Kogu see reis - kuigi - ärge unustage, et päev oli vihmane ja vastik ja külm.
Aga tänaseks tundub, et lõppes vähemalt minu jaoks hästi ja isegi nohu ei saanud. Kui Pa. ka sama puhtalt pääseb, siis on ta küll eriliselt karastatud - ta oli ju päev otsa märgade varvastega. Koju Lillesse jõudsime alles peale keskööd.
teisipäev, oktoober 17, 2006
Eile ja täna ja homme...
25 aastat tagasi pidasime oma pulmapidu Andineemes. Registreerimine oli reedesel keskpäeval Tallinnas ja söömine-joomine õhtul mereäärses (mingi) asutuse puhkebaasis Kuusalu lähedal. Külalised said jääda ööbima ning enamus lahkus teisel päeval. Väike seltskond jäi pühapäevani. Pidu oli soe, meeldejääv ning saime seal olla tänu Pa. vennale ja vennanaisele, kes olid selles puhkebaasis nö komandandid.
Ei olegi ammu-ammu neid peopilte vaadanud.
Aga abielu kestab veel! Ja me ei ole kunagi ... vähemalt mitte meeldejäävalt ... pulma-aastapäeva tähistanud. Võibolla päris alguses põletasime kord aastas küünalt, mis meile pulmaisa Eku poolt kingiti selgitusega, et kui seda põletate, siis .... alguses on kaks tahti, aga allpool küünla jämedamas osas tuleb tahtesid (ei oska käänata!) juurde ja need on teie lapsed. Ja lapsed tulidki - varsti kaks poega ja hiljem veel üks poeg.
"Tütreid te selle mehega ei saa", ütles Sangaste ämmaemand Hiivi, kui ma kolmandat last ootasin ja talle seletasin, et tahan seekord kaksikuid tüdrukuid. Ja tal oli õigus. Saingi jälle poja - ja rohkem ei proovinud, sest kui ikka tütreid ei saa ilma meest vahetamata - siis polegi neid mulle ette nähtud.
Ei olegi ammu-ammu neid peopilte vaadanud.
Aga abielu kestab veel! Ja me ei ole kunagi ... vähemalt mitte meeldejäävalt ... pulma-aastapäeva tähistanud. Võibolla päris alguses põletasime kord aastas küünalt, mis meile pulmaisa Eku poolt kingiti selgitusega, et kui seda põletate, siis .... alguses on kaks tahti, aga allpool küünla jämedamas osas tuleb tahtesid (ei oska käänata!) juurde ja need on teie lapsed. Ja lapsed tulidki - varsti kaks poega ja hiljem veel üks poeg.
"Tütreid te selle mehega ei saa", ütles Sangaste ämmaemand Hiivi, kui ma kolmandat last ootasin ja talle seletasin, et tahan seekord kaksikuid tüdrukuid. Ja tal oli õigus. Saingi jälle poja - ja rohkem ei proovinud, sest kui ikka tütreid ei saa ilma meest vahetamata - siis polegi neid mulle ette nähtud.
laupäev, oktoober 14, 2006
Bussisõidust ja suitsetamisest
Kui erineva teenuse võid sa saada sama raha - 100 krooni eest! Kahekorruselised ekspressbussid Tartu-Tallinna vahel on ikka ekstraklass mugavuse alal - kohavalgus, värske õhk, ajalehed, söök-jook, kemps ja soe-sõbralik teenindus reisisaatja näol. Mõnikord ka film.
Sel reede hommikul Tallinna sõites filmi ei näidatud - aga see on ka arusaadav, sest kell 7 hommikul tahavad enamus inimesi siiski vist tukkuda mugavas toolis enne tööpäeva suurlinnas.
Aga peale koolitust õhtul Tartu poole tagasi kiirbussis (18.15) - õhk paks, tuld lugemiseks kasutada ei saa, värsket õhku ei tule kusagilt. Ja istet ka ei saa madalamaks keerata, et mugavam tukkuda oleks. Need on aga tõesti elementaarsed asjad, mis bussis korras võiks olla! Muud teenused, mis on ainult ekspressbussides - need käivadki juba luksuse alla.
Samas - buss oli küll vilets, kuid - ei mäletagi varasematest sõitudest, et liinibuss oleks teinud vahepeal pissipeatust, kuna üks reisija seda soovis. Kaotasime vaid paar minutit. Ja Tartus peatus buss ka täpselt seal, kus maha taheti minna - kolm korda enne bussijaama. Nii et bussijuhile minu poolt ainult kiidusõnad!
Ja seekord bussijuhid ei suitsetanudki! Selle eestki kiitus neile!
Millegipärast ma vihkan suitsetamist ja suitsuhaisu.
Kui pean seda sisse hingama, eriti näiteks bussis, kust ma välja ka ei pääse, sest tahan ju kusagile jõuda, siis lähen endast välja ja olen paaril korral bussijuhile käinud ütlemas, et see suits ei lähe kõik aknast välja, nii nagu tema vist arvab. Tunnen kohe ära, kui kusagilt suitsuhaisu tuleb ja see ajab mind köhima. Ja matab hinge. Ja ahistab. Ja teeb vihaseks.
Seal majas, kus toimub meil enamus tööalaseid koolitusi, puutun sellesama vastiku suitsuhaisuga samuti iga kord kokku, sest loengusaali uksed avanevad kohvikusse, kus on suitsetamine lubatud ning ka kõik kohvipausid peame siis seal suitsuses ruumis veetma. Vastik-vastik-vastik!
Ja oma noorima pojaga võitlen kodus - ta on veel nii noor ja ei tohiks oma tervist sellega rikkuda. Olen mõelnud, et nendel vanematel, kes ise suitsetavad, on selles suhtes kergem, et nad ei pea kaklema oma lastega vähemalt suitsetamise pärast - kaklemise teemasid on ju niigi küllaldaselt :))! Eriti noorte mehehakatistega.
Sel reede hommikul Tallinna sõites filmi ei näidatud - aga see on ka arusaadav, sest kell 7 hommikul tahavad enamus inimesi siiski vist tukkuda mugavas toolis enne tööpäeva suurlinnas.
Aga peale koolitust õhtul Tartu poole tagasi kiirbussis (18.15) - õhk paks, tuld lugemiseks kasutada ei saa, värsket õhku ei tule kusagilt. Ja istet ka ei saa madalamaks keerata, et mugavam tukkuda oleks. Need on aga tõesti elementaarsed asjad, mis bussis korras võiks olla! Muud teenused, mis on ainult ekspressbussides - need käivadki juba luksuse alla.
Samas - buss oli küll vilets, kuid - ei mäletagi varasematest sõitudest, et liinibuss oleks teinud vahepeal pissipeatust, kuna üks reisija seda soovis. Kaotasime vaid paar minutit. Ja Tartus peatus buss ka täpselt seal, kus maha taheti minna - kolm korda enne bussijaama. Nii et bussijuhile minu poolt ainult kiidusõnad!
Ja seekord bussijuhid ei suitsetanudki! Selle eestki kiitus neile!
Millegipärast ma vihkan suitsetamist ja suitsuhaisu.
Kui pean seda sisse hingama, eriti näiteks bussis, kust ma välja ka ei pääse, sest tahan ju kusagile jõuda, siis lähen endast välja ja olen paaril korral bussijuhile käinud ütlemas, et see suits ei lähe kõik aknast välja, nii nagu tema vist arvab. Tunnen kohe ära, kui kusagilt suitsuhaisu tuleb ja see ajab mind köhima. Ja matab hinge. Ja ahistab. Ja teeb vihaseks.
Seal majas, kus toimub meil enamus tööalaseid koolitusi, puutun sellesama vastiku suitsuhaisuga samuti iga kord kokku, sest loengusaali uksed avanevad kohvikusse, kus on suitsetamine lubatud ning ka kõik kohvipausid peame siis seal suitsuses ruumis veetma. Vastik-vastik-vastik!
Ja oma noorima pojaga võitlen kodus - ta on veel nii noor ja ei tohiks oma tervist sellega rikkuda. Olen mõelnud, et nendel vanematel, kes ise suitsetavad, on selles suhtes kergem, et nad ei pea kaklema oma lastega vähemalt suitsetamise pärast - kaklemise teemasid on ju niigi küllaldaselt :))! Eriti noorte mehehakatistega.
kolmapäev, oktoober 11, 2006
Uisutamishooaeg algas...
eile!
Lõunakeskuses jälle kolmekesi koos Pr. ja R.ga. Teenindaja naeratas tuttavlikult ja juba teadis, et R. tahab uiske ka laenutada, teistel on olemas. Meeles oli kevadest!
Päris naljakas oli peale suvist pausi jälle liuelda, jalad tudisesid alguses ja kolmveerandtunni lõpuks väsitas ikka korralikult. Seekord oli jääl isegi veel üks tuttav inimene - endine orienteeruja meie ülikooliaegsest Kivistiku-o-rühmast - tema tegi talvise lumelaua jaoks trenni.
Lõunakeskuses jälle kolmekesi koos Pr. ja R.ga. Teenindaja naeratas tuttavlikult ja juba teadis, et R. tahab uiske ka laenutada, teistel on olemas. Meeles oli kevadest!
Päris naljakas oli peale suvist pausi jälle liuelda, jalad tudisesid alguses ja kolmveerandtunni lõpuks väsitas ikka korralikult. Seekord oli jääl isegi veel üks tuttav inimene - endine orienteeruja meie ülikooliaegsest Kivistiku-o-rühmast - tema tegi talvise lumelaua jaoks trenni.
laupäev, oktoober 07, 2006
Jälle pidu!
Kristina ja Karina soovisid möödunud neljapäeva hommikul pidu ja selle nad saidki - õhtul oli Soku ja Dirki ühise üürika ülevaatuspidu. Isegi taadi oma kepiga sai neljandale korrusele ronimisega hakkama!
Korter on neljatoaline, kusjuures suur tuba on peaaegu sama suur kui kolm väiksemat kokku. Ja elutoa kõrval päris suur kinnine rõdu, mille aknaid saab kõiki kõrvale lükata, nii et siis on juba lahtine rõdu, kui vaja. Mulle meeldis eriti selle korteri privaatsus - kõrvalmaja on küll lähedal, kuid asetseb küljega ja nii ei ole keegi akendest sisse vaatamas. Rõdult avaneb vaade aga rohelusele, maju lähedal ei olegi. Selle korteri pluss on tegelikult see viimane korruski - keegi ei trambi su pea kohal (nii nagu meil Tartus pahatihti juhtub, kui lapsed teisel korrusel jooksevad) . Ja kamin - tordi asemel peaks neile külla minnes alati hoopis kaminapuid viima!
Sõitsin niisiis neljapäeva õhtul Tallinnasse, et seal peol viibida. Reedel oli aga sealsamas pealinnas tööalane infopäev.
Ja täna ostis Mik. endale siin Tartus uue kasutatud auto. Millise, veel ei tea. Varsti saan teada, kui ta siia sõidab.
Ostis Opeli, 1996.a.
Korter on neljatoaline, kusjuures suur tuba on peaaegu sama suur kui kolm väiksemat kokku. Ja elutoa kõrval päris suur kinnine rõdu, mille aknaid saab kõiki kõrvale lükata, nii et siis on juba lahtine rõdu, kui vaja. Mulle meeldis eriti selle korteri privaatsus - kõrvalmaja on küll lähedal, kuid asetseb küljega ja nii ei ole keegi akendest sisse vaatamas. Rõdult avaneb vaade aga rohelusele, maju lähedal ei olegi. Selle korteri pluss on tegelikult see viimane korruski - keegi ei trambi su pea kohal (nii nagu meil Tartus pahatihti juhtub, kui lapsed teisel korrusel jooksevad) . Ja kamin - tordi asemel peaks neile külla minnes alati hoopis kaminapuid viima!
Sõitsin niisiis neljapäeva õhtul Tallinnasse, et seal peol viibida. Reedel oli aga sealsamas pealinnas tööalane infopäev.
Ja täna ostis Mik. endale siin Tartus uue kasutatud auto. Millise, veel ei tea. Varsti saan teada, kui ta siia sõidab.
Ostis Opeli, 1996.a.
esmaspäev, oktoober 02, 2006
Mis on õnn
Õnn on
üle kolme nädala taas Sangastes käia,
nautida kahel päeval sooja päikselist sügisilma,
imetleda sügisvärve,
korjata oma õuelt lehise alt kausitäis seeni ja need pärast praadimist "pintlisse panna",
rassida aiahargiga kolm tundi, misjärel vanast maasikapeenrast on saanud tühi peenar tuleva aasta tillile, küüslaugule ja hernele (talveküüslauk läks juba mulda),
teisel päeval rassida veel kolm tundi, misjärel selle aasta herne- ja tillipeenrast on saanud uus maasikapeenar - peenravaibaga, nagu kaugelt käivale rohijale sobilikum.
Õnn oligi selles, et ilus ilm võimaldas seda kõike teha. Pa. võttis veel ka jorjenid üles ja lõhkus puid.
Nädalavahetus lõppes aga hirmsa pauguga - bussile minekul algas metsik äikesevihm. Ja terve tee kuni Tartuni sõitsime äikesepilve keskel, ikka nii välk ja kohe pauk. Ja ka Tartus niisiis kallas vihma, kui bussist maha pidime minema. Vihmakindel spordiülikond ja kummikingad olid need, mis seekord mu elu päästsid.
üle kolme nädala taas Sangastes käia,
nautida kahel päeval sooja päikselist sügisilma,
imetleda sügisvärve,
korjata oma õuelt lehise alt kausitäis seeni ja need pärast praadimist "pintlisse panna",
rassida aiahargiga kolm tundi, misjärel vanast maasikapeenrast on saanud tühi peenar tuleva aasta tillile, küüslaugule ja hernele (talveküüslauk läks juba mulda),
teisel päeval rassida veel kolm tundi, misjärel selle aasta herne- ja tillipeenrast on saanud uus maasikapeenar - peenravaibaga, nagu kaugelt käivale rohijale sobilikum.
Õnn oligi selles, et ilus ilm võimaldas seda kõike teha. Pa. võttis veel ka jorjenid üles ja lõhkus puid.
Nädalavahetus lõppes aga hirmsa pauguga - bussile minekul algas metsik äikesevihm. Ja terve tee kuni Tartuni sõitsime äikesepilve keskel, ikka nii välk ja kohe pauk. Ja ka Tartus niisiis kallas vihma, kui bussist maha pidime minema. Vihmakindel spordiülikond ja kummikingad olid need, mis seekord mu elu päästsid.
Tellimine:
Postitused (Atom)