Möödunud nädalavahetusest. ja ... o-mälestused

Värvisin laupäeva hommikul Tartus õuepoolse välisukse helehalliks ja jätsin tuppa kuivama, ise sõitsin Hyundaiga maale. Ilm oli päikseline ja külm. Mar. ei tulnud jälle kaasa, sest ta oli õhtuks meie korteris filmivaatamise organiseerinud.
Sõitsin joonelt Sangastesse ja alles seal Silva poe juures avastasin, et pangakaart oli Tartusse jäänud. Õnneks rahakotis veidi raha oli - alla 100 krooni, nii et kõige odavamad aknatihendid sain ära osta ja veidi süüa ka! Tavaliselt ei ole mul rahakotis üldse raha, seekord siis vedas.
Kaks viimast akent said endale tihendid ning külm talv võib nüüd tulla!
Pa. kasutas päikeselisi päevi puude metsast väljaveoks, mina pesin kaks masinatäit pesu ja ladusin ahjupuid õuest kuuri. Päris krõbe külm oli, varbad külmusid ühtelugu ja pidi käima neid vahepeal toas soojendamas. Korralikke saapaid ei viitsinud veel välja otsida.

Ja lugesin läbi septembrikuu "Orienteeruja". Vello Viirsalu artikkel kaardirevolutsioonist tõi värvikalt meelde endagi orienteerujatee alguse.
Ülikoolis esimesel kursusel pidime mingi kehalise kasvatuse haru endile valima (praegused tudengid vist seda ei pea tegema!). Endise suusatrenni tüdrukuna üldrühma, s.o. kergejõustikku, ma minna ei tahtnud, millegipärast valisin orienteerumistrenni, ise sellest vähimatki teadmata. Kohe esimesel nädalal toimus neljapäevak - värvilisel kaardil Reolas. Isegi tingmärke ma ei uurinud enne starti - selline tuisupeal olin (ja olen aegajalt praegugi). Tegemist oli valikorienteerumisega, s.o. iga võetud punkt andis 3 palli ja otsimisaega oli üks tund. Iga hilinetud minut lahutas tulemusest ühe palli.
Saime kaardi, millele olid punktid peale märgitud, ja start! Alguses jooksin kellelgi sabas kuni esimese punktini. Ja seejärel veel kuhugi kellegi järel, kuni kedagi enam ei näinud ja seda ka ei teadnud, kus olen. Seisin siis seal kurvalt kusagil sihi peal, kuni mind leidis suusatreener M. Alev ning taipas küsida, kuidas läheb. Ise arvan, et olime suusakateedri juures trehvanud ja võibolla oli ta mind kui uut märganud. Igatahes pidin ma pihtima, et ei taipa kaardist midagi ja siis sealsamas metsas ta näitas, millise joonega tähistatakse teed, missugused on kraavid ja mis värvi on mets ja lagendik jne. Ja kus ma hetkel olen.
No välja finishisse ma sealt siis orienteerusin ja tee peal leidsin veel kaks punkti. Aga ületasin kontrollaja - tunni aja piiri - 10 minutiga, nii et minu esimene orienteerumistulemus oli miinusmärgiga 1.
Võibolla oli vahepeal veel päevakuid Tartu lähedal mõne lihtsama värvikaardi peal, seda ma päris täpselt ei mäleta, kuid ...
siis tuli päris võistlus Otepää külje all Margusel - ja fotokaardiga. Esiteks ma ei teadnud reljeefist veel midagi ja teiseks ei olnud seal kaardil ka värve!
Kui kaardi kätte sain, siis seisin kui nukk ja ei taibanud üldse, mida peaks tegema. MITTE MIDAGI EI SAANUD ARU. Mingid jooned keerdusid siia-sinna ja kõik oli üks mustvalge laiguline sigri-migri. Kui mõne minuti pärast startis järgmine tudengineiu (A. Oruaas), siis ... jooksin koos temaga. Tee peal sain talt väga sõbralikke õpetusi, mis on mis - kus mägi ja kus org, ja õnneks jõudsin tal järel püsida, nii et aeg tuli päris hea, täitsin kohe vist III või isegi II järgu (siis olid sellised asjad).
Meie treener Arne Kivistik küsis hiljem, mis mul stardis juhtus. Kui asja seletasin, siis naeris, et vot nüüd saab ta aru, et uus põlvkond on peale kasvanud. Nemad ju alustasid mustvalgete algeliste kaartidega ja fotokaardid olid juba isegi klass omaette, aga nüüd tuleb üks tudeng ja ütleb, et on seni jooksnud ainult värvikaardiga ja mustvalgest ei taipa midagi. Neil oli olnud eluunistus KUNAGI joosta värvikaardil!
Aga fotokaartidel tuli minulgi joosta veel küll ja küll, enne kui neid võistlustel enam üldse ei kasutatud. Arvan, et teadlikult ei ole ma ühtegi kaarti ära visanud ja tegelikult on need vanad algusaja kaardid veel kõik mul alles. Kusagil kasti sees. Päris huvitav oleks neid jälle üle hulga aja uurida.
Tookord uurisime alati pärast võistlusi kaarditrennis, mis radu keegi kasutas ja kuidas oleks kõige parem olnud minna.
Ja Kivistik pani meid endid ka kaarte korrigeerima ning neid joonistama - ta oli kindel, et see parandab orienteerumisoskusi.