Täiuslikuks õnnetundeks piisab teinekord vähesestki ...

Esmaspäeva õhtul olin üliõnnelik ja elevil - sain valmis kodutöö-programmid ja saatsin lahendused Ahtole ära. Veel paar tundi enne õnnelikku lõppu olin kindel, et ei saa seekord teise ülesandega üldse hakkama. Aga siis tuli ideesähvatus ja oligi tehtud!
Programmeerimine on mõnus - eriti siis, kui oled tükk aega punnitanud ja lõpuks kõik klapib.
Esmaspäev oligi ülesannete lahendamiseks veel eelviimane võimalik vaba õhtu (homne õhtu oleks siis päris viimane olnud), sest eile ja täna olin Tallinnas koolitusel ja reedel sõidan sinna jälle - infopäevale. 10. juuni on aga kodutööde esitamise tähtaeg.
Päris viimasele õhtule aga ei tahtnud seda lahendamist jätta, sest - võibolla ei oleks siis näiteks netiühendust jne. Närvipingega ei tule vist väga häid mõtteid ka - või tuleb just?!

Tallinnas oli mõnus soe... Eile õhtul pärast esimest koolituspäeva jäi mul poolteist tundi Tr-ga kohtumiseni ja kasutasin seda vanalinnas lonkimiseks. Väga-väga ilus oli seal! Raekoja platsil meeldis selline vahva kõnekõmin - igas servas on välikohvikud ja siis see inimeste jutuvadin kostub ja põrkub igast küljest tagasi platsi keskele. Kusagil oli suur roheline puust tünn, milles õitsesid arvata võib et kuumaasikad. Päris palju oli veel katkiseid aknaklaase, aga ... need paistsid juba nagu meelega jäetud olevat - atraktsioonideks turistidele.

Ooo ja mul on nüüd ju Võluvesi ... nimega Küllus. Ostsin loodustoodete poest Vabaduse platsi trollipeatuse juures. Kusjuures hind oli sellel kolmandiku võrra odavam kui veepudelil, mida silmasin vanalinnas kusagil x baaris letil (olin veits janune selle palavaga).
Küllus ... loodan, et headest asjadest!

Sest ka muredest võib olla ju küllus ...
Tegelikult on meil igaühel muresid, ainult et nad on väga erinevad. Tahaksin osata oma muresid eemalt vaadata, siis nad paljudel juhtudel kindlasti kaotaksid oma tujulangetava tähenduse.

Kuidas ma seda postitust alustasin - täielikust õnnetundest ..... ja jõudsin lõpuks peaaegu depressiooni ....