oli kiire nädal. Esmaspäeval sain meili, et mu reedel saadetud lahendused ei ole päris õiged ning asusin siis uuesti nuputama. Ja see võttis kõik vabad hetked ära. Teisipäeval neid niikuinii ei jäänud - käisime VE-ga sulkatrennis. Kolmapäeva pealelõuna veetsin jälle Auras ja ujusin lausa pool tundi järjest - kuna juba ujumisrajale läksin, siis ei saanud seal ju logeleda! Teise pool tundi vedelesin saunades.
Neljapäeva õhtuks sain oma katsetused lõpuks valmis ja saatsin teele. Ja olidki õiged! Ahh, õnnelik-olemiseks ei ole mulle palju vaja!
Reedel aga oli VE horoskoobis kirjutatud sõna "laiskus" ja nii see läkski - üksi ka ei hakanud trenni minema, sõitsin hoopis juba õhtuks maale. Vihkan pimedas sõitu, aga ... nii hull enam ei ole, hakkan vist harjuma. Kiirust ärge mult küll oodake! :)) Pimedas üle 80 isegi maanteel ei taha vajutada. Sellepärast ei tahagi pimedas tippajal sõita, jään pigem veidi hiljemaks.
Meeleolud, küsite? Vääga kõikuvad.
Aga tasuta teraapiast maksab vaid unistada, kui konkreetse murega perearsti poole pöördud. Tuleb rääkida --- olen väsinud, tahan kogu aeg magada, närvid on läbi, ei tea millest jne.--- sellist udujuttu, ainult siis saad tõenäoliselt suunamise psühhiaatri juurde ja sealt siis psühholoogi juurde (teadja soovitus, mille sain veidi hilinenult). Aga kui on minusuguse mure, siis see on mu oma asi, kuidas sellest üle saada. Ilmselt siis nii tavaline mure, ja kõik ju saavad! Kui tahan teraapiat, siis saaksin ainult tasulist.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
psühholoogi/psühhiaatri juurde minekuks pole vaja pereka saatekirja..
psühholoogist tasuks alustada, psüühiaatri poole suunatakse ikka siis edasi, kui "elust värvid kadunud" ja antidepressante vaja välja kirjutada. (ehk siis üks on arst ja teine mitte)
ja mismõttes tasuta teraapiat pole olemas?
Oot-oot, kas kriisiabikeskustes on kõik võimalused tasulised? Palun uuri kindlasti, ma usun, et nad tegutsevad ka projektide alusel ning saavad linnalt tegutsemiseks raha ja kindlasti on mingeid võimalusi kui mitte päris tasuta, siis sümboolse tasu eest käia nõustamistel.
OK, ma küsisin vaid perearsti käest, mujalt ei ole küsinud. Arvasin teda piisavalt kompetentse olevat, ja tema teada on psühholoogi abi - Tartus - tasuline. See oli esimene kord, kui sellist abi vajasin. Aga ta kirjutas välja tablette ärevuse vastu, looduslikke. Olen neid paaril korral nüüd võtnud, kuid mitte pidevalt. Alguses - esimestel päevadel - aitasid mind hästi vene päritoluga Stress Minus tabletid, mida sai retseptita. Neid kasutasin ka siis, kui Tartusse tööle tulin, siis olin tõelises töövahetuse stressis.
Aga teine asi see ka, et ma ei ole Tartusse sisse kirjutatud. Nii et Tartu linn minusuguseid ei doteeri.
Hm... jah, sissekirjutuse puudumine võib takistuseks osutuda tõesti...kas Sinuga on võimalik ka blogiväliselt ühendust võtta, msn-i kaudu näiteks?
Või kirjuta mulle näiteks aadressil valgeseelik@gmail.com, äkki saaksin Sind mingi võimalusega aidata.
Mul vist ei ole enam väga vajagi teraapiat... aeg läheb ... ja ma juba magan korralikult ... ja olen suhelnud tütrega ... ja näen oma abikaasat vaid nädalavahetustel ... ja hakkasin kuduma (noorim poeg ei teadnudki, et ma oskan kududa :)) ) ... ja hakkasin end rohkem liigutama (sulgpall, ujumine).
Aga Valgeseelik! Erilised tänud Sulle, sest Sinu kirjutised vihkamisest tulid minu jaoks nii õigel ajal, et ma mõtlesin .. kust ta teab? Tundus, et jutt käis minust (need olid need esimesed 4 päeva). Mõistsin, et elu on liiga lühike, et seda vihkamisega mürgitada. Ja see sööb iseennast, tõepoolest. Ja tänan abi pakkumast! Kirjutan kindlasti, kui muidu ei saa.
Aitäh, Anu. Mul on nii hea meel, et Sul läheb paremini ja oled leidnud tegevusi, mis aitavad Sul end teisel lainel hoida.
Eks need vihkamise kohta käivad jutud ole ka oma kogemustest ja elust, on mulgi olnud igasuguseid aegu ja põhjust paljude asjade üle järele mõelda.
Ja nii see tõepoolest on - elu on liiga lühike, et seda vihkamise peale raisata, pealegi lõhub vihkamine kõige rohkem iseennast. Andestamine on palsam hingele ja aitab leida sisemist rahu.
Ja kui Sul on vaja, siis kirjuta meilile, sest tasuta võimalusi psühholoogiliseks nõustamiseks on ka olemas.
Minu head mõtted on Sinuga, ole tugev ja kõike kaunist! :)
Ja muide - mul on väga hea meel, et oled tütrega suhelnud. Igal juhul on see pluss Sinu kontole nii mehe kui tema tütre silmis. Tark naine oled.
Ei või iial teada, milleks miski vajalik on, vahel on vaja väga erilisi sündmusi, mis paneksid maailma ja oma elu hoopis teise pilguga vaatama ning mõtlemises korrektiive tegema.
Ise olen sageli kogenud, et kui ma olen milleski väga veendunud ja raudselt väidan, et sellist asja ma kunagi ei tee või sellega iial ei lepi või niisugust asja üle ei ela, siis tegelikkuses on just sellised olukorrad mulle kätte mängitud, et saaksin endale selgeks, et ma teen, lepin ja elan üle ning saan hakkama küll.
Me oleme palju tugevamad ja võimekamad, kui me ise endast usume.:) Elu tahabki meile seda tõestada.;)
Postita kommentaar