kuigi kõik oleks vabalt võinud ka teisiti lõppeda. Laupäeva päeval Valgamaale sõites olid teeolud väga viletsad - ööst alates oli sadanud mingit lobjakat ja muidugi ei olnud tee pealt mingit lund ära lükatud.
Sadas vaheldumisi vihma ja lörtsi, nii et klaasipühkijad olid pidevalt töös.
Kusagil Otepää teel tulid korraga vastu kahed tuled, s.t. ka minu reas oli vastutulev auto. Mõtlesin vaid, et kas ma pärast ka mäletan, kuidas see õnnetus juhtus - aga veel viimasel sekundil jõudis ta mul nina eest läbi lipsata. Ainus, mida tegin - võtsin jala gaasilt ära ja tõmbasin veidi paremale jälje seest ära lobjaka sisse, kus auto hakkas veidi vänderdama. Pidurdada ei julgenud, sest olen oma elus kolm korda libedaga teelt välja sõitnud, ... ja kraavi ka ei tahtnud pöörata.
Seekord siis vedas, aga - ma ei tea, miks inimestel nii kiire on? Nii viletsate teeoludega peaks ikka rohkem aega varuma sihtkohta jõudmiseks ja möödasõite eriliselt ettevaatlikult tegema.
Mul oli kohe taga ka üks auto, nii et ma oleks matsu saanud nii eest kui tagant.
Ja mis Kidist oleks saanud, kes koos minuga sõitis?
Prrrr .... ei taha mõeldagi!
Aga kõik läks hästi ja jõudsin oma suure kalaga koju. Reede õhtul olin ostnud Rimist kalapäevade raames pool Norra lõhet - see kaalus 2 kg. Pool tegime ahjupotis roaks ja teise poole soolasin ribadena sisse. Superhea kala!
Koogi tegin hoopis imeliku - külmkapist leidsin piparkoogitaigna, näppisin ta panni peale laiali, kahvliga hulgaliselt auke sisse ja - ahju!
Küpsenud alusele paksult õunamoosi peale ja kõige ülemiseks kihiks või-jahu-suhkru puru ning uuesti ahju - küpsetusega põhiliselt pealtpoolt, ning mõnus kook oligi valmis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar