Näis

kas järgmisele päevakule jõuan! Sel neljapäeval olin nii lootusrikas, võtsin jooksuriided tööle kaasa - et sealt siis otse sõidan, Vapramäele. Hommikul paistis päike ja tundus, et nii see jääbki. Aga - pealelõunal läks hoopis pilve ja sadas vihmagi. Ja ilma kompassita ei julgenud metsa minna. Kui päike on väljas, siis saab vabalt selle järgi orienteeruda, aga ilma päikseta on jama.
Peab ikka kompassi maalt Tartusse viima, ei saa alati päikse peale loota!

Kui seda järgmist neljapäeva üldse tulebki... vahepeale jääb ju 9. mai....
Kuigi - mis siis ikka hullemat saab juhtuda.

Keegi teine Anu siin blogiderägastikus viitas A.Viirlaidi raamatule "Ristideta hauad".
Seda marodööritsemist telekast vaadates tuli mulle täpselt samuti kõigepealt meelde Arved Viirlaidi poolt kirjeldatu - nii Tallinnas kui Tartus.
Lugesin tema raamatuid umbes kümme aastat tagasi, kõiki, mida tookord Valga raamatukogust saada oli.
Töötasin tol ajal ARK-i kontoris. Seal oli hea kõrge lett, mille varjus sai ka tööajal lugeda, kui inimesi vähem käis.
Üks koht "Ristideta haudades" oli eriti hingeminev - kui Lembit vanglas korraks ema nähes talle heleda häälega teatab, et tal ei olegi käsi enam valus. Mar. oli tol ajal just umbes niisama vana kui Lembit seal raamatus ja see reaktsioon oli kuidagi nii temalik, et ma lihtsalt ei saanud, nutt tuli iseenesest peale.
Lugesin ja nutsin ... ja tänasin saatust, mis sel hetkel kliendid minust eemal hoidis. ...

Valga raamatukogus on loodetavasti praegugi üks Arved Viirlaidi poolt kirjutatud raamat, millel on kaks originaalautogrammi - üks tõenäoliselt raamatu väljaandmise ajast Kanadas, ja teine antud meie pool Sangastes. Tema abikaasa on Sangaste-mailt pärit ja minu vanemate tuttav, nii nad meile külla sattusidki. Samal ajal lugesin parajasti üht raamatukogust võetud raamatut ja näitasin talle, et seal on autogramm ka sees. Ja ta lisas sinna kõrvale veel ühe, uuema!
Kui selle teose raamatukogusse tagasi viisin, siis ei öelnud midagi. Ei tea, kas keegi töötajatest ongi seda üldse märganud?