Matk Matsalu kaitsealale

oli Kati (õigemini tema venna) organiseeritud ja õnnestus suurepäraselt!
Startisime Peetriga hommikul Nõmme külast õigeaegselt, kuid "tänu" minu kaardilugemisveale, õigemini hooletusele kaardi lugemisel (usaldasin Peetrit - endist kohalikku) sõitsime 10 km õigest teeotsast mööda ja pidime Kirblast tagasi keerama.
Õnneks jäid ka pealinlased veidi hiljaks ning paadisadamasse jõudsime ikka kokkulepitud ajaks. Sõitsime suure paadiga - mahutab 12 inimest - mööda Suitsu ja Kasari jõgesid niikaugele kui andis - s.t. süvendatud osa lõpuni, ja seal vaatlesime binokliga linde. Linde oli vähe ning needki kaugel-kaugel, nii et eriti neid määrata ei olnud võimalik. Aga huvitav oli ikkagi, nii isemoodi maastik ning isemoodi elu ning juhtumised sealkandis. Viimastest pajatasid paadiomanik ning meie giid Jaan.
Jälle kahe jalaga maa peal, ronisime Suitsu torni. See on päris kõrge, üleni rauast vaatetorn. Meri oli kaugel väikese ribana nähtav.
Jah, kui mõtlema hakata, siis terve läänemaa-sõit möödus, ilma et merd oleks lähedalt näinud või katsunud. Millest on kahju! Ta oli seal Varbla-kandis meile nii lähedal, aga juurde me ei läinudki.
Sealt tornist oli näha ala, mis kunagi oli olnud Matsalu laht, kuid nüüdseks täis kasvanud tänu maa kerkimisele ja ka jõgede reostusele.
Täpsemalt nägime neid kaarte endistest ja praegustest mere-maa piiridest Penijõel maastikukaitseala muuseumis. Seal oli kolmel korrusel väljapanekuid, väga huvitav väike muuseum. Ajaloost, floorast, faunast, rõngastamisest jne. Ja pilliroo kasutusvõimalustest.
Seejärel läbisime peale kehakinnitust veel 5-kilomeetrise matkaraja, mis kulges peamiselt vanal poldril. Teele jäid veel kaks tornikest ning muid huviväärsusi.
Mõnus oli, tore ja huvitav! Ja ilm soe ning päikseline, tõeline sõber :)
Aitäh, Kati!
Pildid panin Nagisse, sinna pääseb siit blogist viimase lingi pealt - aaabbb vist.