1971. aastal lõpetasin Tallinna 22. Keskkoolis 8. klassi. Tänavu siis möödus sellest juba 35 aastat. Meil on 8.a klassi lõpetajate kokkutulekut peetud nüüd juba kolm korda, see oli neljas kokkusaamine - iga 5 aasta järel. Samas paljud meist lõpetasid seal koolis ka 11 klassi, kuid erinevates klassides - erinevate kallakute tõttu. Mina jätkasin a klassis lõpuni. Meil oli keskkooli osas filmikunsti ja muusika kallak, naaberklassis piimandus ja vist veel midagi.
Aga siis kokkutulekust. Kohtumispaik oli Kevade tänava koolimaja juures, mis on praegu hoopis remondis ja möödunud õppeaastal seal õppetööd ei toimunudki. Ott teadis rääkida, et remont ei saagi valmis, aga praegu olid ikka remondijäljed veel näha - territoorium piiratud, akende ees kiled, mingid kotid vedelemas jne.
Tegime seal grupipildi ühe möödakõndinud neiu kaasabil ja sõitsime Viimsi poolsaarele Püünsi külla Tiia juurde. Tal on väga ilus kodu - kõrge maja iluaiaga. Päike kadus ja hakkas hoopis vihma sadama, seetõttu kobisime kohe majja ja õuepidu jäi ära. Grillahjud olid seal õnneks sellised pealt kinnised, et vihm vähemalt grillimist ei seganud.
Meil ei olegi kunagi varem nii korralikult ettevalmistatud kokkutulekut olnud. Taago oli ikka tõsiselt vaeva näinud! Ja muidugi Tiia ning tema abikaasa Avo ja tütred, kes hoolitsesid söögipoolise eest! Ja Urmas ning Maret, kes meid üldse eelnevalt üles otsisid ning veensid kokku tulema! Kava oli minutipealt paika pandud ja rippus seina peal.
Alustuseks sõime veidi ning siis toimus garaazis pinksiturniir. Laud oli umbes 4 korda väiksem kui tavaline laud, selline pikk ja peenike. Kõik osalesid ning naiste seas tuli võitjaks Maarika ning meeste seas Sten. Profid Olavi ja Taago ei võistelnud. Võitjad (ka edaspidi) said kaela ilusad suured kokkutuleku graveeringuga metallmedalid.
Siis kutsuti grilltooteid sööma - liha ja saslõkki, mis olid vahepeal valmis saanud. Seejärel oli vaja pead tööle panna - et vastata viktoriini küsimustele. Võitja oli Mart.
Pärast seda oli üllatus - selleks oli ansambel koosseisus Taago (kitarr), Kalle (akordion) ja Olavi (basskitarr). Kõikidele jagati laulude sõnad ning toimus ühislaulmine muusikaansambli saatel. Siis selgus, et vihm on korraks vähemaks jäänud ning õues sai ära pidada korvpalli vabavisete võistluse. Võitsid Maret ja Taago. Medalid said selleks korraks otsa ja rohkem võistlusi ei peetud. Seejärel kogunesime kõik jälle elutuppa ning toimus filmivoor - igaüks sai Taago kaamerasse 3 minutit endast ja oma tegemistest rääkida. Edasi läks tants ja trall ning laulmine kuni kella 23-ni, mil oligi planeeritud lõpetada.
Hästi vahva kokkutulek oli, suur aitäh korraldajatele!
Kõigi nende ürituste vahel ja sees saime seejuures ka piisavalt palju omavahel vestelda. Mille üle mul oli eriti hea meel.
Püüan siia osalejad kirja panna - Elena, Anni, Maret, Eve, Tiia, Maarika, Aini, Anu, Urmas, Ott, Taago, Andrus, Olavi, Sten, Priit, Vadim, Mart, Kalle - kokku 18.
8. klassi lõpetajate arvu ma siin ja praegu öelda ei oska, kuid Aini mäletas, et tema tuli meie klassi 45-ndaks õpilaseks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ciao, lugesin sinu lugu kokkutulekust. Tõele au andes ei oleks ma seal oma 100 kiloga end ilmselt koduselt tundnud, sest vaevalt ma oleks seal kukkunud pinksi ja korvpalli taguma kui ma seda juba koolis ei teinud, aga: mul on sinu hea päeva üle hea meel ja sinu optimism ja tolerants on mulle jätkuvalt innustavaks faktoriks.Maha kool!!!! Elagu keskiga ja vabadus!!!!!Hakkame parem järgmisel korral kohe viina viskama viltulõuga ilma et peab neid formaalsusi täitma ja medalisaamiseks pinksi mängima, eks?ja ma KEELDUN kolm minutit kaamerasse lobisemisest, kui siis ainult jänese maskis ja moondatud identiteeti kasutades.igal asjal on ikka piir, sest millal siis neid heietusi kuulatakse, kas 10 aasta pärast järgmisel kokkutulekul või? Oeh-oeh, olgem ikka normaalsed, me pole ju veel nii vanad ja pole ka elus miskit korda saatnud, et kellelgi oleks huvi meid kuulda võtta.Ja ma tunnen, et meie seltskond kohe tahab heietada mittemillestki ja kartulisalatit süüa selle asemel et lihtsalt olla veel suhteliselt tublid ja toredad kuna enamusel meist pole veel ka lapselapsi, kes paneks mind näiteks end vanemana tunda ja võib-olla ei laseks mul max tugevusel kuulata Slipknoti või Mansoni muusikat ja vaadata South Parki multikaid.Näiteks norralased ei tähista oma 50.sünnipäeva, sest see on poisikese iga (mis ka vastab tõele) vaid alles 60.sünnipäeva.Sic! ja nii ka teeme ja maha vanurlik käitumine töö ja puhkepäeval.
Nii armas, et sa kirjutasid ..... see tuleb sul palju paremini välja kui mul!
Kui sa enda elust raamatu kirjutaksid, oleks see kindlasti bestseller!
Postita kommentaar