Ehmatus

Ohhh, just praegu ehmatasin nii kohutavalt - loen üksi kodus just süvenenult ühte blogi - ja kass ilmub äkitselt minu kõrvale, õigemini kõditab mu kõrva. Ei ole veel teisega ära harjunud - alles eileõhtust peale olen kassiomanik. P&R põrutasid Kanaaridele ja tõid oma Kidi mulle hoiule.
Täna juba teine shokk - esimene oli hommikul, kui tööle sõites jäin peaaegu auto alla koos oma rattaga. Hea, et autol olid pidurid korras ja tee ei olnud libe.
Praegugi tõusevad juuksed püsti, kui sellele mõtlen.

Parem mõtlen hoopis meeldivamale - nägin sel laupäeval jälle oma lemmikut - MERD!
Käisime Jõhvis H. sünnipäeval ning Toila lähedal tema suvilas. Merd katsuda küll ei saanud, sest olime kõrgel pankrannikul, kuid mõnus oli ikka - isegi päike tuli välja, kui seal sõitsime.

Toila rand on hoopis isemoodi - seal ei ole liiva, vaid lapikud siledad kivid. Inimesed on neist ehitanud päevitamiskohad nii, et mere pool on väike müüriosa tuule kaitseks.
(25 - aastataguste mäletamiste järgi Jõhvi üliõpilasmalevapäevilt)
Otsisime tookord aukudega kive - kaelapaela otsas kandmiseks, ja mõned on mul kusagil veel alleski.
Ja Toila-Oru park oli tol ajal väga kaunis.

Seekord oli meil kiire ning need kohad jäid üle vaatamata, kuid .... kindlasti on see tulevikus plaanis!